Värviliste emotsioonide polüfoonia!!! (jah, liig, mis liig)

Head aega koolimaja - Palazzina Valitutti!

Niisiis minu aeg siin Perugias hakkab lõppema. Sõidan ülehomme kogu ülejäänud aastaks ära Maceratasse.
Enamus sõpru on juba lahkunud või kohe lahkumas. On kurb, kuid me ei ütle hüvasti - Euroopa on väike ning Itaalia veelgi väiksem, jagasime lubadusi külla sõita ja jälle Perugiasse kokku tulla. Keelekursus on läbi, eile saime diplomid. Minu tasemeks on selle järgi määratud B2+. Ehk siis sama tase, kui prantsuse keeles. Vähe imelik, et prantsuse keeles sinnamaani jõudmiseks läks ca 17 aastat (?), aktiivselt õppides 11 ning itaalia keel tuli kahe aastaga. Romaani keeled on omavahel nii sarnased, et mul õnnestub vahel ühtteist ka hispaanlaste jutust aru saada.
Kursuse lõpuaktus oli eufooriline - mul ei ole kunagi nii armsat lõputseremooniat olnud. Ilmusid muusikalised üllatused, mis muidugi iseenesest ei ole enam mingi üllatus, et kõik on äärmiselt andekad nii keeltes kui kunstides... Ja muidugi kõik said oma õpetajatelt musi! :D aktuse käigus juhtus sellega seoses muidugi vägagi naljakaid ja piinlikke hetki... mis polnud sugugi paha! Mõned pildid sellest vahvast üritusest saan varsti lisada, kui need teiste inimeste fotokatest internetti ilmuvad. Aga ükshaaval diplomite jagamine lõppes püstijalu tormiliselt üksteisele aplodeerimisega. Õpetajad olid fantastilised ja ma võin öelda, et õppisin ikka tõesti palju. Tegelikult tahan omal käel grammatika õppimisega edasi minna, sest tunnen ebakindlust selles vallas. Ja muidugi tuleb sõnavara arendada ja raamatuid lugeda...

Meie Agnes enne kirjalikku eksamit

Lõpueksamipäev nägi mul välja aga selline, et eelmisel õhtul kooriproovist tuleneva väsimuse tõttu olin tukastanud kella 23 paiku, kuid vaatamata oma soovile tund aega hiljem õppimist alustada, ärkasin alles kell 3. Polnud midagi teha, tõusin üles, keetsin oma armsa väikse mocca-kannuga espressot ja võtsin õpikud ja interneti lahti, et õppida congiuntivot. Kes romaani keeltest midagi teab - see on väga tricky - prantsuse keeles on sama asi subjonctif. Mis siis, et ma praegugi täpselt aru ei saa, millal ja millist congiuntivo vormi täpselt kasutama peaks, siis ma oskan seda vähemalt moodustada. Nelja tunniga jõudis ka erandvormid pähe taguda. Kahjuks eksamis oli selles vormis vaja kõigest neli lauset moodustada ning ma oleks seda ka ilma õppimata osanud. Okei, kõik on millekski vajalik :) Suuliseks eksamiks pidime valmistama ette väikese presentatsiooni ning selle olin juba nädalavahetusel valmis mõelnud - rääkisin Arvo Pärdist ja tema muusikast ning väga huvitavast loojateest. Minu rõõmuks olid minu õpetajad tema nime kuulnud ning mul õnnestus neis tema loomingu vastu huvi äratada. Rääkisin (kahjuks?) nii, nagu varrukast tuli, see tähendab, et tegin tavalisi vigu, nagu spontaanselt jutustades ikka, kuid õnnestus suulisest osast saada punktid 28/30, nagu ka kirjalikust. Kokku siis ümardatigi diplomile 28/30 või kümnepallisüsteemis 9. Olen rahul. Aga ikka oleks võinud rohkem õppida. Kodutööde aeg läks rohkem suhtlemisele...

Viimase nädala sisse on mahtunud nii palju, kui Eestis tavaliselt kuu aja sisse. Maganud olen seetõttu pöördvõrdeliselt vähem.

Lingvistilised õed: Agnes(Ungari), mina, Siru(Soome/Island)

Umbes nädal tagasi moodustasime oma keelekursuse soomeugrikate(soomlanna Siru, ungarlanna Agnes ja mina) ja sakslanna Isabeliga vokaalansambli - perfektne ajastus, kas pole? :D Siin näivad kõik olevat muusikud, ja harrastavad muusikat kõrgel tasemel. Itaalia vist tõmbab selliseid inimesi? Igatahes, tegin ettepaneku proovida ära õppida Olav Ehala "Näkilaul", mille inglisekeelne tütarlastekoori seade mul arvutis oli. See osutus üsna keeruliseks võrreldes sellega, mida ETV tütarlastekooris kogesin, aga põhimõtteliselt on see nüüd valmis ja ei kõla halvasti! Harjutasime umbes kolm proovi. Salvestasime ja ehk varsti saab videot näha ja laulu kuulata:)

Isabel meie ansamblist

Meie kontserdi plakat

Teiseks tuli valmistuda eileõhtuseks koorikontserdiks, kus mul oli suur au teha üks klaverisoolo. Ärevus oli suhteliselt suur, sest viimati mängisin mingil üldklaveri kontserdil poolteist aastat tagasi(sic!) Aga nii imelist esinemiskogemust mul vist polegi veel olnud. Tõesti pabistasin, aga samas teadsin, et see on minu lugu, nii et ainuke asi, mis teha tuli, oli lihtsalt avada uks enda südamest publikusse ja püüda seda umbes viie minuti jooksul lahti hoida. Tundub, et õnnestus. Mängisin Bachi Goldbergi variatsioonide Aariat. Elasin väga sisse ja nautisin iga helisevat nooti, mis aula üpris suurde järelkajasse lendas. See oli ülima hapruse tunne. Ilmselt sellises seisundis mängimine võimaldab luua ... midagi. Ma ei ole vist kunagi oma esinemist samal ajal niimoodi väärtustanud. Aplaus igatahes oli mulle tohutult suur kingitus. Rääkimata komplimentidest :) Koori dirigent ütles, et inimesed saalis olid sulgenud silmad ning et ta nautis seda kui puhast ilu. Kujutate ette, kui palju annab selline vastukaja mulle tagasi? Muidugi tahan edaspidigi mängida :D
Laulmine oli ka muidugi tore, aga pika harjutamise ja läbilaulmise tulemusena vahest muutub nauding väiksemaks ja mu soolo oli niivõrd tähtis koori lugude kõrval, et ma ei oska viimast praegu kuidagi kommenteerida.
Soliste muidugi oli veel - meie pianist Ettore, kes mängis Liszti ja tehniliselt väga keerulisi palu, ja 19-aastane võimsa ja sädeleva häälega ooperibass Ryan, kes esines aariaga Puccini "Bohème"ist. Nemad muidugi on profid:) ehk siis neid kuulata on nauding.

Voci dal Mondo

Pärast kontserti väsinute, kuid loomulikult õnnelikena, läksime ühte pizzeriasse tähistama ja osa koorist ära saatma. Laulsime kontserdil esitatud lood taas kaks korda kõvemini läbi - üks muide oli Verdi "Va, Pensiero" "Nabucco"st, ja muidugi ülejäänud restoranikülastajad laulsid kaasa. Sõime hiiglaslikke ja vapustavalt maitsvaid.... pitsasid, loomulikult! :D ning jõime imehead kohalikku Umbria veini. Ma naudin siinset olustikku väga, sest inimesed elavad, armastavad, suhtlevad, tunnevad, laulavad, vahest ka vihkavad...aga neis on nii palju kirge ja ikkagi armastus on see, mis domineerib. Inspiratsiooni on nii palju!
Lihtne on olla ja teha seda, mida naudid. Sotsiaalsest vaatepunktist see itaallastele muidugi suurt kasu ei too, arvestades seda, et lapsed elavad 30-35.eluaastani kodus... Kuigi muidugi kõik, nagu minagi, üritavad tulevikku oma huvidega kuidagi siduda. Saatused on erinevad.

Näljased lauljad

Aga jälle olen sattunud muusikahuviliste seltskonda, õigemini ma polegi tihedamalt suhelnud inimestega, kes ei teaks muusikast palju või kes poleks muusikud. Koori tõttu on see rohkem teemaks, aga tean, et paljud erasmuslased, kes Itaaliasse tulnud, õpivad muu hulgas ka kunstiajalugu. Loomulik :)

Muide, meie koori nimi on Voci dal Mondo - Maailma Hääled ja meil on/olid lauljad peale minu Belgiast, Hiinast, Ungarist, Soomest, Rootsist, USA-st... Slovakkiast? ja loomulikult Itaaliast. Seltskond vaheldub kiiresti, sest enamus kursusi meie ülikoolis on kuised kuni aastased. Seetõttu vist väga kõrget taset ei õnnestu saavutada, aga inimesed õpivad ikkagi üpris kiiresti. Nagu ütlesin, siis enamus on käinud konservatooriumis või õppinud vähemalt ühte instrumenti. Samuti eileõhtune publik koosnes enamuses muusikutest. Teadsin, et seal istub mitu pianisti...

Koori dirigent Alberto tegi meie ansamblile suurepärase pakkumise - tulla varsti jälle nädalaks ajaks kokku Perugiasse, et valmistada ette päris meie oma kontsert. Ta lubas teha meiega proove ning muidu meid igati aidata. Samuti leidis koha tema noodikogus meie ansambli esimene ja loodetavasti mitte viimane lugu, eelpool mainitud Olav Ehala "Näkilaul", millest ta äärmiselt vaimustunud oli. Varsti saadan talle veel eesti muusikat. Vaat, siis, muusika kui diplomaatiavorm. Eriti sellises kontekstis - Perugia, kus on poole maailma noored koos. Olen äärmiselt põnevil!

Aga jah, mul on siin hetkel veel tõesti kodu - armsad sõbrad lähiümbruses... kellega käime pea iga õhtu väljas. Rahakotile see ehk nii hästi ei mõju, tujule aga küll. Nüüd juba räägime enamasti itaalia keeles, see ei tundu inglise keelest eriti raskem, väljaarvatud väga hilistel tundidel, kui aju enam keerulist grammatikat lauseteks kokku ei suuda panna.

Bacio - magus Musi

Teemapööre -
Kui keegi teab midagi Perugia lähedal asuvast šokolaadivabrikust Perugina, siis võin öelda, et olen seal nüüd käinud n-ö klassiekskursiooni raames - ning Perugina kuulsaim toode Bacio(musi) on mitmes eri variandis ja korduvalt ära proovitud. Tegu on imehea maiustusega, mille sees on alati üks armastusega seotud tarkus või vanasõna ja mitmes keeles, et kõik ikka aru saaksid. Ja muidugi, need laused on igas kommis erinevad. Tegu on väga romantilise maiuspalaga - ehk kirjutan selle ajaloost ning nimest hiljem - aga mõte on selles, et see toode annab võimaluse kinkida kellelegi MUSI ehk "bacio" :) Lisaks õppisin vabrikus ka šokolaadikommide valmistamise kohta nii mõndagi! Ehk osutub veel kasulikuks.