Mina elan siin!

See on liiga lihtne, samas nii teistsugune, ja midagi on ikka tuttavat ja juba ka veidi harjumuspärast. Ööl enne Cagliarist ärasõitu nägin imeilusat unenägu – olime koos perega eriti värvikireval päikeseloojangul mingi maja õuel, looduse keskel, lagedal platsil. Kiikusin, laulsin ja tundsin tugevat kodutunnet. Mäletan selle unenäo värve, mis on minu puhul ekstraordinaarne – need olid erepunane, tumesinine ja tumeroheline. Igaljuhul oli see hea märk ja andis jõudu keeruliseks reisiks Perugiasse. Ja tõesti, siin on väga mõnus olla – läheb neljas päev.

Perugia on väga rahvusvaheline linn, eriti seetõttu, et siin asub lausa maailmakuulus Perugia Välismaalaste Ülikool ehk Università per Stranieri di Perugia. Põhilised elanikud näivadki olevat tudengid ja nende ümber keerleb suur osa linnaelust, neist tähtsaim on korterite ja tubade üürimine. Esimesed päevad saabumisest kulusidki elukoha leidmisele, ning seda peaaegu kõigil. Nagu juba enne teadsin, siis nii käibki – korterit ette broneerida on risk, neid tuleb käia vaatamas, ning seda saab hõlpsalt teha, elades paar ööd kesklinna hostelis. Korteriäri õitseb lausa tänavatel – inimesed, kellele on pinna väljaüürimine oluliseks osaks sissetulekust, käivad linna peal ringi ja pakuvad oma tube. Erilised sihikud on välismaalased, sest neilt võib hõlpsalt saada kätte suurema summa. Mina käisin vaatamas umbes nelja kohta, aga üks tuttav hispaanlanna lausa seitsmeteistkümmet. Perfektset varianti ta ei leidnudki, aga hasardi tõttu ei suutnud lõpetada. Minul ei ole suuri nõudmisi, eriti, kuna veedan siin vaid ühe kuu. Ometi õnnestus leida väike kööktuba, mis on ikkagi väga mugav ja hubane ning mis asub ülikooli peamajast kõigest viie minuti kaugusel. Enne valiku tegemist otsustasin, et võtan selle elamispinna, kus ma tunnen end koduselt ja kus kõik tundub sujuvat, mitte ei hinda ilu või võimalusi. Hinna suhtes muidugi olid piirid, kuigi need laienesid, sest 200 euro eest siin ühe inimese tuba üürida eriti tõenäoline ei ole. Korteriperenaine on äärmiselt sümpaatne, esimesel kohtumisel tegime juba väikse tiiru lähipiirkonnas ja võtsime koolikohvikus väikse kohvi. Tema itaalia keel on õnneks rahulik ja selge, vastandina ühe Napolist pärit tüdruku omale, kellega hostelis ühes toas elasin – tema aktsent oli nii tugev, et hääldas osa sõnu hoopis teistmoodi. Seetõttu arvas ta, et mu itaalia keele oskus on üpris kesine :D Internetti siin ei ole, mis on ehk mõnes mõttes hea, aga kahjuks ei ole mul veel ka kooli wifi kontot ja salasõna. Seda enam saan tegeleda näiteks kehakultuuriga, sest kohe kõrval on park ja toas on piisavalt ruumi jooga harjutamiseks. Tegelikult on siinsamas ka Perugia parim treeningklubi, aga jõukus ei ole just minu tugevaim külg.

 

Hetkel on väga palav, isegi korteris, aga tundub, et minu organism tuleb sellega normaalselt toime, sest ma ei tunne end uimaselt või halvasti. Pigem on mul hea meel, et ei pea jakke ja jopesid kaasa tassima või õues lõdisema. Sellist septembrit ei ole mul kunagi olnud. Eelmise aasta septembri keskpaigast olin küll kaks nädalat Lõuna-Prantsusmaal, aga siis oli tegu hoopis koori kontserttuuriga –  ka siis olid ilmad päris soojad, mida Eestiga võrrelda ei andnud.

Koolielu, kui seda saab nii nimetada, on kestnud praeguseks kaks päeva. Eile tegime taseme määramise eesmärgil kirjaliku testi, mis oli väga raske. Kuna enamus on enne siia jõudmist läbinud heal juhul mõnenädalase internsiivkursuse, siis ma ei tea, kas nad poolest testist üldse midagi aru said. Test ja ka ülesannete kirjeldused olid läbinisti itaaliakeelsed ja kuulusid umbes rahvusvahelise taseme B1(B2)-C2 oskussfääri. See tähendab, et selle läbimiseks peaks õppinud olema vähemalt ühe aasta. Mängu läksid niisiis ka loogika ning teised räägitavad keeled. Hispaanlastel on siinkohal muidugi kergem. Täna aga toimus testi suuline osa. Kõik üliõpilased käisid läbi kahe õppejõu eest, kes esitasid küsimusi stiilis „Kaua oled õppinud itaalia keelt ning kuhu suundud pärast keelekursuse läbimist?“. Samuti pidime kirjeldama ühte fotot, mis kahjuks oli mustvalge, nii et värvinimesid kasutada ei saanudki :( Tundsin end üpris vabalt ning õppejõud rääkisid väga aeglaselt ja selgelt, nii et oli meeldiv vestlus. Kogu testimise tulemusena saingi kõige tugevamasse õppegruppi. Nüüd olen kindel, et kuu lõpuks võin lobiseda kiirelt ning rohketel teemadel.

Üksi elamine nõuab ilmselt veidi harjumist, sest pärast üle pooleteise nädala pidevat seltskonnas olemist tundub see hoopis teistmoodi eksisteerimine. Aga tuleb ju tegeleda päeva jooksul ka enda asjadega, mitte ainult arutult ringi sahmida. Tunde pole ülikoolis eriti palju, niisiis on aega, et tunnetada kohalolu, eksistentsi essentsi :P Tegelikult on õige soe kodutunne see, mida endaga alati kaasas kannad. Nagu tigu oma kojas.

Mõtlesin väljendile „Minu kodu on minu kindlus“ ja järsku sain aru, et sõna „kindlus“ tähendab ju ka tegelikult kindel olemist(ingl k certitude). Kui tulla tagasi selle ütlemise juurde, siis tuleb kokku nii armsa mõttega lause. Ehk lihtlabane, aga mulle pole see kunagi pähe tulnud...

Minu s6branna ja fake-roommate Johanna Belgiast!

 Rahvusvahelised tudengid Kuulsatel Treppidel