Igiliikur ida suunal

"Tere tulemast Perugiasse!" näib mulle ütlevat terve linn. No raske oli, aga teoks ta sai. Olengi nüüd kohal, kui nii võib öelda, vähemalt mandri-Itaalias. Sest kuu aja pärast tuleb jälle kolida. Tegelikult kolin korra veel ka varem, nimelt mingisse korterisse ja mingisse tuppa, aga kes teab, kuhu - loodan, et homme hommikupoole see selgub. Kõik on täiesti tundmatu ja teadmatu, lasen end juhtida juhustest... nii olen täna tutvunud nii paljude inimestega, et mul on raskusi nende kokku lugemisega. Helistanud olen veel sama paljudele - enamusel on siin sama eesmärk - leida tuba või üürida välja tuba, ilmselt veel septembriski kihab Perugia sellel lainel. On näha, et linn elab tudengite elurütmis.

Tänu Perugia välismaalaste ülikoolile, kus minagi ülehomsest itaalia keelt hakkan õppima, ja elavale turismile on siin inimeste rahvuseline ja rassiline koosseis väga kirju ja seetõttu loomulikult meeldiv. Tundub, et kõik otsivad kontakti. Kuigi ma Tartut üldse ei tunne, aga kuna kujutan ette sealset vibe'i, meenutab Perugia mulle seda. Võõraid justkui ei eksisteeriks, inimesed on nii meeldivad, nagu oleks tegu ühe rõõmsa kogukonnaga, mis jagab hüvesid, mida pakub ajalooline, peaaegu keskaegne Perugia. Õhk on rahulolust paks, seda oli tunda kohe, kui eile hilisõhtul rongilt maha ...potsatasin :) oma meeletute pakkidega.

Hostelisse jõudsin enne keskööd, õnneks, sest Rooma Termini rongijaamas olin nii närviline, et küsisin koguaeg inimestelt üle, kust läheb rong ja kas on õige rong, sest oleks ma millegagi eksinud, oleks ka Perugia hosteliga väga halvasti läinud. Teadagi, et informatsiooni ja täpsusega on Itaalias suuremat sorti probleeme, eriti sellises hiiglaslikus monstrumjaamas, nagu seda on Termini. Seetõttu käib siin kõik suuliselt, küsides ja arutledes. Õnneks see töötab hästi. Ka ööd pole just kõige pikemad olnud, seetõttu oli kuhjunud väsimus juba üsna... kaalukas. Rongist maha tulles aga oleks keerduvad tänavad nagu meenutanud suuri, korduvaid naeratusi :) nii hea tunne oli.

Ka minu senine reis on olnud naeratuse-kujuline, mille lõunapoolne tipp oli Cagliari. Sujuvalt ida poole liikudes saab kindlasti Macerata üheks kenaks põselohuks :) Aga enne tuleb itaalia keel ära õppida, pole lihtne kuulata lobisevat ja filosoofiast kubisevat itaallast!!! Cagliari imedest aga järgmises postituses. Saluti, ragazzi!

Kibe, aga sinine!

Arva 2ra, mis see on - kibe ja pimestavalt helesinine? Loomulikult on vastuseks Vahemeri! Kogu puhkuse v6iks veeta selles fantastilises m6istatuses, m6nuledes nii peenetel liivadel kui lastes end kanda kohutavalt soolases, ja seet6ttu suplemiseks niiv6rd mugaval veel. Itaallased ise tunnevad kyll kahtlemata nii, r22kimata siis p6hja poolt tulijatest, eksole. Kuigi igasugused m66dikud n2itavad kraade 35 kanti, siis t2na oli ebameeldivalt palav ainult korraks, kui olime juba terve p2eva randades olnud ning p2ikesep6letuski kaitsekreemidele vaatamata k2tte saadud. Niisiis, kylastasime t2na Stintinot ja kahte imelist randa, mida ei saa yhel turistil lasta kahe silma vahele j2tta - Le Santine, mis on eriline ja looduskaitse all t2nu oma v2ikestele valgetele kivikestele, sassolini, ning La Pelosa, mis on t6eliselt haruldane koht, helesinine laguun, ymberringi kaljud, m2gised saarekesed ja "k6igest" m6ned iidsed varemed. Supeldes on k6ik silma all, kui muidugi silm lahti pysib, sest p2ike on nii ere ja peegeldub veelt kirkalt. 

 La Pelosa

Le Saline

Keegi sulas 2ra?

Sardiinia, tuleb v2lja, on ideaalne koht, millest Itaalias "alustada". Inimesed on v2ga rahulikud, mitte liiga jutukad, ysna ettevaatlikud. Minu s6branna siin seletab seda faktiga, et Sardiinia on saarena mandri-Itaaliast niiv6rd eraldi ning ajalooliselt ning praegugi on inimesed siinkandis v2he ringi liikunud, vanasti transpordivahendite v2hesuse t6ttu. Ta v6rdles seda situatsiooni Eestiga, mis kohati vastab t6ele - ajalooline eraldatus teeb inimesed vaiksemaks. Ometi on nad 22rmiselt s6bralikud ja arvestavad oma kylalistega 100 protsenti. Nimelt olen siin saanud erakordselt sooja vastuv6tu osaliseks, kuna minu endine itaalia keele 6petaja Tallinnas, Valentina, ning tema ema elavad siin, Algheros ning nende pideva hoolitsuse "ohvrina" tunnen ennast mugavalt nagu kuninga kass(kiisu:)) Valentina ema Cinzia on muu hulgas poetess, k2isime t2na luule6htul yhes kenas pargis, kus tema ja veel yks luuletaja lugesid oma Sardiiniast ja Liguuriast inspireeritud ridu ja taustal jooksis slideshow fotodega nendest kohtadest. Yheks autoriks oli ka Valentina, ta teeb imelisi pilte. Varsti saan neid ka teiega jagada. Olen kohanud paljusid Valentina s6pru, t2na v2ga armsat tydrukud Francescat ja eile hilis6htul k2isime suurema seltskonnaga Porto Torreses, kus olin sunnitud :D s66ma pizzat. See oli v2ga hea, kuid seda oli v2ga palju :) Samuti olen proovinud paljusid traditsioonilisi Sardiinia ja Liguuria(perekond on sealt p2rit) roogi, muidugi t2iesti erilisi pastasid.

Ilus 6htu Algheros

Tunnen, kuidas keeleoskus j6udsalt paraneb... r22gin itaalia keelt lisandustega nagu "Issand!", "Jaa-jaa" ja v6ib-olla "Appi!", aga olen t2iendanud :D ka oma sardi keele oskusi, ehk siis teadjamatele, "Eccolo" asemel v6ib 6elda "Millomi" ning pange t2hele, sardi keeles "jaa" k6lab t2pselt nagu "ei-jaa" :D kui uute s6nade omandamine nii kiirelt j2tkub, siis ma v2ga ei muretsegi, mis akadeemias saab. K6ik, kellega kohtun, on mures, et nad ei oska inglise keelt ja r66m on suur, kui tuleb v2lja, et piisab, kui itaalia keelt veidi aeglasemalt r22kida. Aga Valentina toetus siinkohal on t6eliselt suur, sest aitab mind igal sammul, kui seda vajan. Selline pehme sulandumine Itaalia ellu! 

Veel paar p2eva alates homsest veedan aga hoopis Cagliaris, saare l6unarannikul, kus Tuneesia peaaegu, et paistab. Mind on lubatud sealgi mere 22rde viia, ja Alghero inimesed selle peale ahhetavad. Selle postituse kirjutamiseks polnud aega mujalt v6tta, kui unetundidest, nii, et homme rongis j22b mul 2kki Kesk-Sardiinia n2gemata... aga ilu tahab s6nadeks saada, mis teha!

Kuidas Gerda ei jõudnud Sardiiniat ära oodata

Juba kaheksa tundi on möödas ja enesetunne on siiski paremaks läinud. Ma pole esimest korda selles kohas, kus ma olen, aga minemas olen sinna, mida ma uneski pole näinud. Nimelt siis kuumale, 36-kraadisele paradiisisaarele Vahemeres, Sardiiniale. Oletan, et õhk, päike ja meri toidavad keha ja vaimu paremini, kui nii mõnigi muu võimalik kütus. Aga ega ma veel ei tea, kui Rooma Fiumicino lennujaamas terminali vahetasin ja õue, küll varju, sattusin, siis tulvas vastu kuum ja niiske õhk, midagi kasvuhoonelaadset. See tundus küll esimese hooga mõnus, isegi kui pean kaenlas kandma karvast sügisjopet, mis on minu lahutamatu kaaslane küll igal aastaajal. Ärge nüüd arvake, et ma ka Itaalia suve enda jaoks ohtlikult jahedaks pean. Ma lihtsalt pean siin üle elama ka rõske talve ja sellest olen ma juba hirmulugusid kuulnud. Nii et minu praegused esimesed elamused tulevad ikkagi veel nii-öelda kardinate vahelt, ootustest ja lootustest... ja sõbrannalt Algheros:) kes laeb parasjagu Facebooki üles pilte helesinistest sillerdavatest vetest, kus ma ilmselt juba homme ujun.

Ausalt öeldes ei olnudki nii paha tunnikeste kaupa erinevates lennukites tukkuda, kui öö und üldse ei lubanud ja ega ole terve viimane nädal selle koha pealt helde olnud. Tohutu produktiivsus kulmineerus pakkimisega, millega ma alustasin kella 23 paiku eile õhtul, täna startisin Tabasalust aga juba kell 6.40. Seda udusse varjunud päikest ja värsket, leebet õhku ei tahaks küll unustada. Sellist äraminekutunnet pole ma küll kunagi kogenud, ja võib ju otsida põhjuseid, nagu unetud ööd, põgusad, aga ilusad hüvastijätud, selja taha jäänud Eesti suvi, mis pakatas emotsioonidest... aga tegelikult ma arvan, et asi on selles, et kui teadvustad, et tegid konkreetse ja taganematu otsuse ja lähed ära, siis järsku saad aru, mis see on, millest sa eemale lähed. Mina nüüd tean - see on minu maailma kõige suurepärasem perekond, kelle tuge ja headust on võimatu alahinnata ja kes on mulle, ilusat väljendit kasutades, kullast kallim.

Kuulen kõikjal enda ümber prantsusekeelset vadinat ja tahaks kõigiga eri keeltes kaasa vadistada. Küllap varsti, kui ootesaalidest välja saab.......