Tüüne ja maine Macerata

Minu kodu kaardile ei mahu, see on kirdes, vanalinnast väljas, 

aga sellegipoolest 15 minuti jalutuskäigu kaugusel...

Mu koduke on väikene, kuid nõnda armas minule... Macerata on tõesti pisike linnake, küngas keset põlde. Asub mägede ja mere vahel, nii et mõlemani on umbes 20 kilomeetrit. Mägedes pidavat saama jää peal uisutada - selle proovin varsti ära. Ja Civitanova mere ääres pidi olema kingade ja muu moekauba kohalik meka, kahjuks sinna mul just suurt asja pole :D

Borgio San Giuliano - Macerata kõige järsem tänav, minu "lemmik"

Kuid nagu Perugiaski, on siin all-linnast müüride vahele jõudmiseks vajalik teatud hulk võhma, kuid asi pole nii hull - pärast kahte pikka mäkketõusu päevas on süütunne trenni mittetegemise pärast igapäevaselt veidi väiksem. Siiski, jooksmas olen püüdnud juba ühe korra käia, aga kaua sa ikka mäest üles-alla lippad, või siis...pole ma sellega lihtsalt harjunud. Inimesed tänaval vaatasid imelikult küll ja ühest pizzeriast mööda joostes andis keegi õuebaaris oma seltskonnale kõva häälega teada, et ka nemad peaks jooksma minema. Mida eeskuju! :D

Ühe sõbra aknast, Macerata vanalinna põhjaservast avanev vaade 

Kuid siin avalduvad, nagu karta oli, aspektid Itaaliast, mida Perugias eriti ei märganud - nimelt kellaaegade ja kokkulepete mugandumine või nende ilmselge ambivalentsus. Aeg lihtsalt voolab mööda ja meist läbi ning jätab oma jäljed ühekoos inimestega, kes selles ajas meiega kokku puutuvad. Sellest lähtuvalt muutub ka edasine plaan ja tegutsemine. Kui plaan üldse oli. Ma ei saaks öelda, et kulgemine on mõtteviis, aga pigem midagi kontrollimatut, nagu meelevibratsioon, kui hakata sõnu leiutama. Samas on igapäevaseid asju, mis on alati kindlalt paigas, näiteks söögikorrad inimeste päevaplaanis, kui midagi fundamentaalset. Üks veidrus peale siesta, mil just siis, kui mul kõige rohkem vaja on, kõik poed ja asutused suletud on (ca kella 13st 16ni), on kohalik tava, et bussipiletid on kõikjal konstantselt otsas, isegi bussides! Absurdsemat olukorda ma ei tea nimetada, ausaltöeldes. Kusjuures bussid käivad kellaajaliselt väga täpselt, mis siis, et ma nendega sõita ei saa, isegi kui tahaks! Seetõttu ma käin ikka jalgsi ja seda ilmselt seniajani, kui ilm ära keerab. Igas mõttes hea. Praegu näib, et ilm läheb iga päevaga aina kuumemaks ja kuumemaks, puud ei kolletu mitte sügisest, vaid lihtsalt kuivavad päikesest. Mina sulan ja mõtlen, kuidas saaks mere äärde. Samuti käib siin-seal peast läbi, miks ma olen ainus, kes kannab võimalikult väheseid riideid, samal ajal, kui kohalikud on kõik pikkade pükstega, mõni isegi (ilmselt kaunistuse mõttes) salliga. Ja samal ajal kaebavad kuumust. Muide, natuke offtopic, aga viimane üleriigiline uudis on see, et tsensuuri mõttes pandi itaaliakeelne Wikipedia kinni. Põhjuseid ja muid asjaolusid ma ei tea. Assurdo!

Michela ja Paola meie maja lävel koos pisikeste hüljatud, üliarmsate kassipojakestega!

Minu kodu, minu maja on aga minu kindlus, mis ime! Kõige ilusam ja mugavam, avaram elupaik, mida selles linnas näinud olen. Saladuskatte all - isegi ilusam, kui majaomaniku enda kodu. Meie kahekorruselises residentsis, kus elab sel aastal neli itaallannat ja üks eestlanna :) , on avar elutuba kahe diivaniga (nii et olete kõik teretulnud külla ning ilmselt õnnestub teid ka kuskile magama paigutada), mis omakorda üürikorteritest harulduseks on, isegi kamin, kaks kena vannituba, rõdu, rääkimata eluks vajalikest nähtustest, nagu telekas, wifi(millega ühendumine mul praegu küll ei õnnestu!), pesumasin, ahi, teoreetiliselt isegi nõudepesumasin, aga ka seda me ei kasuta. Ja majakaaslased on äärmiselt vahvad, kellest ühte, nimelt oma toakaaslast, ma veel kahjuks kohanud ei ole. Seega on mul veel luksus elada suures kaheses toas üksi ning varahommikuni blogi kirjutades ärkvel olla :) Varsti loodetavasti veab kool ja toakaaslane mind normaalsesse elurütmi. Samas pole ma aastaid kellegagi oma tuba jaganud, nii et see saab huvitav olema. Vähemalt ei saa ma väga suurt segadust tekitada, sest mul pole siin eriti asju. Riideidki on nii vähe, et mul on absoluutselt igast oma hilbust juba pooleteise kuu jooksul kõrini saanud. Olgu, fookus tuleb suunata mujale.

"Kontor" ja Umbria poster, täpsemalt Lago(järv) Trasimeno'ga, 

mille sain Perugia lõpuaktuselt kaasa. Mälestused veavad mind tagasi...

Tom and Jerry'ga tekk :)

 Kodu. Casa mia.

Meie päikseline rõdu 

See nädal möödub sisseelamise lainel, või pigem, aega maha lorutades ja tasapisi asju ajades. Tegelikult muidugi tuleks lahendada Eestis pooleli jäänud problemaatikaid, nagu filosoofia kursuse lõpetamine, ühe kunstiprojekti arendamine jms. Homme lähen teen endale sellise asja nagu codice fiscale, maksude maksmiseks vajalik kood, mis teeb mind praktiliselt Itaalia elanikuks. Samuti alustan homme uut koorielu, jätkates veidi ka vana - Perugia kooriga tuleb oktoobri keskel kontsert Camerinos, Macerata lähedal. Kummaline on teha üht kontserti mitu korda, eriti oma soolo-osa. Aga eks siis näis. Homme liitun aga Macerata ülikoolikooriga, mis pidi kuuldavasti olema heal tasemel ning mis pidi tihti esinema. Koor näib olevat üks paremaid vahendeid oma vaba aja loominguliseks ja seltskondlikuks täitmiseks ning oma elu rikastamiseks, eriti välismaal - blending in :) Igatsen aga Perugiat, kärarikkaid õhtuid, sinna jäänud ning Itaalia peale laiali sõitnud sõpru, isegi Eestit(kuid mitte Eesti ilma, loogika). Ilmselgelt on mul praegu liiga palju planeerimata aega.

Viale Leopardi väljaspool linnamüüri

Miks ma üldse koolist ei räägi? Misjaoks ma üldse siin Itaalias olen? Tahan sellest eraldi postituse teha. Tasapisi hakkan ju oma eesmärgile lähenema. Kuu aega pidu ja pillerkaart peab suubuma lõpuks loomingulisse õitsengusse, eks? :D Selles aitab mind Macerata Kunstiakadeemia ja selle suurepärane graafikaosakond, millega olen juba põgusalt tutvust teinud. Samal ajal, kui sisuline pool on sügavamast sügavam ning muidugi põnev ja objektiivses mõttes heal kunstilisel tasemel, on ametlik asjaajamine sellest nii lahus, et ma ei oska oma peas õppeplaani ning reaalset õppeprotsessi kohe mitte kuidagi kokku viia. Loodan osa müsteeriumist lahendada homme. Peatse kommunikeerumiseni ja siis juba täpsemalt akadeemiast, kunstist ja loomingulisest hingamisest :)

Lõpetuseks üks tore ja äärmiselt levinud partisanilaul Itaalia iseseisvumisajast nimega "Bella Ciao" - märgib võitlust rahu nimel igal tasandil. Kummitab mind pärast esmakordset kuulmist pidevalt.