Järgmine, ülikuum ja fantastiline päev, 27. august viib meid otse umbes tunni aja kaugusele Chia randa, kus ma oma põlenud külgi päikese eest iga hinnaga kaitsen. Mõned päevad hiljem muidugi olen jälle paras kaelkirjak või kooruv tibu, kuidas soovite. Lebame lamamistoolidel(lettina) ja päikesevarju(umbrellino) all õhtuni välja, peaaegu, et kontemplatsioonis ;) Filippol pole suuremat jututuju. Juuksed seisavad õhtuks juba peas püsti – tänu meresoolale, millel kuiva šampooni efekt – ning keha katab valge kiht. Õnneks on meresool äärmiselt tervislik ning mu näonahk, mis enne reisi oli käest päris ära läinud, muutub pideva suplemise tagajärjel jälle normaalseks. Pimeduse saabudes ja kuuma käest pääsenutena võtame poole öö ajal ette toreda jalutuskäigu Cagliari vanalinna künklikele tänavatele. See on tõesti inspireeriv, pealegi õpin ära sõna „urtare“ mis tähendab teisele autole otsa sõitmist. Meiega seda ei juhtunud :)
Kolmandaks päevaks Cagliaris on plaanid grandioossed – jahiga merele! Filippo sõbranna Morena on purjespordihuviline ja tema sõpradel on väike jaht. Mina, kes ma pole purjetamisega kursis ning jahiga sõitnud, ehmatan päris kõvasti, kui paat küljele ja tekk peaaegu veepiiri ligi kaldub. Varsti muutub see lõbusaks - pigem ehmatan mina teisi oma kriiskamisega. Morena, kes harjutab jahikapteni ametit, võtab suuna „keelatud rannale“, militaartsoonile, mis on tegelikult suletud ning millele on võimalik läheneda ainult merelt. Seegi ei ole lubatud, kuid viimastel aegadel on valvurid leebemad. Varsti näemegi mägise ranniku ees hoopis teistsugust värvi merd, kui mujal. See on tõesti azzurro – türkiissinine – ja vesi on selgem, kui üheski seninähtud basseinis. Siseneme lahte ja nüüd on plaanis ujuda rannale. Mulle pakutakse lesti, proovin, kuid tunnen end nendega ebamugavalt. Samuti ei ole ilmselt mõtet proovida suuri ujumisprille ja sellega kaasnevat hingamisaparaati. Teised täisvarustuses jõuavad randa kiiresti, minule valmistavad raskusi kõigest teravad vastassuunas liikuvad lained, mis löövad otse näkku ja silma. Kael pahupidi käänatud, jõuan ka lõpuks kohale. Soolane vesi kannab õnneks nii hästi, et ujumine ei väsita peaaegu üldse. Tagasitee aga on ülimalt lihtne ning teistest maha ei jää. Teeme väikse, ülimalt idüllilise pikniku laeva pardal. Juba lonks valget veini mõjub uinutavalt. Värvid, mis ümbritsevad, panevad unustama kõike muud, tahaks lihtsalt ollagi seal ja nautida päikest ja sellest tulenevat sisemist sillerdust. Seda me ka teeme, Morena sõbrad, vanem abielupaar lähevad alla lõunauinakule, meie aga sirutame koivad välja ja võtame päikest laevatekil, keset merd. Tagasi sadamas, sõidame ühte teise privaatsesse randa, kus veedab aega terve Morena perekond ja sugulased. Seal näivad kõik üksteist tundvat. Tegu on sõjaväelaste rannaga - sinna võivad siseneda ainult militaarteenistuse inimeste pered ja tuttavad. Enne Cagliarisse naasmist külastame ka Morena vanematekodu.
Philippo aparaadist :)
Philippo ja Morena
Itaallaste lahkus, sõbralikkus ja samas ka delikaatsus on vahel sellised, et tunned rõõmu lihtsalt sellest, et oled olemas, oled heas seltskonnas ja et üksteisest hoolitakse. Kõige rohkem meeldib mulle selle kultuuri juures perekondlikkus – lapsi hellitatakse ja armastatakse maksimaalselt ja kokkutulemine on suursündmus. Võib-olla sellega seoses on itaalia noored oma vanemate jaoks lapsed kauem, kui Eestis kombeks. Tundub, et kodust ära kolitakse päriselt alles kuskil 30-aastaselt, tööpuuduse tõttu tegeletakse palju erinevate hobidega, nauditakse elu ilma liiga suurte kohustusteta, emad on ülihoolitsevad ja isad kuldsete kätega. Ma olen alati öelnud, et mul oleks nagu Itaalia perekond!
No comments:
Post a Comment