Una favola da raccontare

E mi siedo qua, nella mia camera in una casa un po' fuori di Tallinn, la mia città che amo da morire. È la notte, silenZiosa e buia, che amo altrettanto. È diverso il nostro ambiente in Estonia - il primo giorno di ritorno, quando mia madre mi ha detto che il sole brillava, io non lo vedevo! La luce era leggermente aurea. Non succede spesso in questo periodo. E poi, non ostante (anzi, grazie a) questa notte polare, c'è un'aura magica intorno. Si sentONO profumi dolci ovunque che si mEscolano con l'aria gelata. Da fuori, a quasi ogni finestra delle case si vedONO delle candeline elettriche accese, che per me simbolEGGIANO "la pace di Natale" (non so, ma probabilmente in italiano non si dice cosi). C'è uno strato leggero di neve nel nostro giardino e sUI piccoli alberi sempreverdi. Se dovessi descrivere tutto questo in una parolA, direi che sarebbe una favola.

La mia piccola casa mi ha accolta con calore, con la mia famiglia carissima e la mia camera che sembra essere una fortezza e anche un nido. C'è il mio pianoforte e le mie cuffie che mi carezzano i le orecchie :) C'è tutta la grande libreria e un manuale d'italiano da principiante che non ho studiato mai fino alla fine e che, effettivamente, ormai non mi aiuta più... :) per questo, in qualche modo (in un certo senso), sono felice. A questo punto devo menzionare che mi manca il parlare italiano. E perdonatemi se faccio degli errori in questo testo - potete liberamente correggermi nei commenti:)

Adesso sento anche come l'Italia, oppure essere in Italia, è una parte di me. Il calore della gente sopratutto. Sono caricata da questo. Ma vedo che l'Estonia, a suo modo, mi offre lo stesso. Sapete quante emozioni in più ci sono se il vostro mondo diventa più grande grazie ad un'altra lingua e quindi ad un'altra cultura? Non si devono chiudere le porte, essendo di qui o di là, ma piùttosto costruire dei ponti.

Benchè prima ho usato la parola "nido" per casa mia, potrei allargarla anche per tutta l'Estonia. Sembra un posto sicuro da ogni suo lato (naturalemente, in questo caso, in confronto all'Italia) e non soltanto per il mondo del lavoro o la situazione politica, ma anche per l'ambiente fisico - i bar, i café foderati di tessuti e le poltrone su cui si può quasi letteralmente affondare, godendosi un té di Natale ed i racconti dei amici...

Oggi ho pattinato in una pista di pattinaggio che sta all'aria aperta nel centro storico di Tallinn, accanto alla chiesa di San Nicola. Questa chiesa enorme serve anche come importante sala da concerto e fa parte del Museo dell'Arte dell'Estonia, che espone l'arte medievale. Quante volte ci ho ascoltato i canti gregoriani oppure del jazz! Ma il pattinaggio è andato bene, non sono caduta neanche una volta:) e poi mi sono ricordata piano piano come si pattina. Avevo anche un'amico con me che mi faceva tanto ridere con il suo "circo sul ghiaccio".

Dopo questo ho incontrato la mia amica pianista all'accademia di musica, un posto dove non ho mai studiato. Conosco bene l'edificio, però, da almeno 12 anni e molti studenti, anche. Non so perchè, ma in qualche modo è successo che la maggior parte dei miei amici sono musicisti. Ovviamente questo fatto mi ha lasciato un'impronta...

Nell'anno 2011 Tallinn è stata una delle due città culturali dell'Europa (l'altra è stata Turku in Finlandia). Stasera questo periodo pieno di eventi è finito ed è stato festeggiato con un concerto particolare che si poteva ascoltare in tutto il centro - un brano nuovo esibito dalle campane di dieci chiese al centro di Tallinn. Immaginate, quanto dovevano esercitare per sincronizzarsi! Mi sà che facevano le prove ogni sera per una settimana... Io ho visto ieri una proiezione sulla chiesa di San Giovanni che accompagnava il suono delle campane. Vi mostro due foto che ho fatto in fretta, sbrigandomi al filobus... e alla fine ho perso la mia fermata! A proposito, in piazza davanti alla chiesà, un giovane ragazzo ha commentato le campane con la parola "anarchia". Ci ha fatti ridere.

Un'altro evento notevole dello stesso programma che si chiamava "Oggetto no 2011" effettuato in Marzo, è stato un poliedro di vetro eretto per tre settimane nella stessa piazza principale. Dalle 8 della mattina fino a tardi era abitato da 336 persone creative e conosciute in Estonia di ogni genere - cantanti, scrittori, compositori, attori, artisti, architetti, etc, uno alla volta. Ognuno aveva un'ora per essere in questa oasi verde e calda (da noi ancora) in mezzo all'inverno freddissimo (quella volta -20 gradi). C'erano sempre molti spettatori che scattavano le foto o semplicemente osservavano i protagonisti. Che bel gesto offrire agli artisti un'ora di fama e riposo allo stesso tempo durante un periodo di crisi, quando la maggior parte dei sussidi per la cultura sono tagliati...

Minu linnad - Le mie città

Tee lookleb aeglaselt, sest buss ei saa järjestikke kurve kiirelt võtta. Paljud reisijad tunnevad end halvasti, sest käänulise sõidu tõttu pidev kõikumine sarnaneb laeva pardal olemisega. Mööda ruttavad kõrged, kumerad, sumedad mäed oma varasügises kirjususes. Kaugelt näib nende pind ühtlaselt pehme nagu vaip, tegelikult latv ladva kõrval. Mõnel pool on järsule mäenõlvale rajatud mitmekorruselised kivimajad ja nende kõrval oliivikasvandused. Kuidas nii järsul tõusul liikuda ja töötada saab, on raske ette kujutada. Aga ka vaadet ei suuda ma ette kujutada, kuigi tahaks. Iga natukese aja tagant läbime väikseid külasid, kus ei ole liikvel kedagi. Pilve kiskuv taevas ähvardab sügist, vaikust, tagasi tõmbumist. Kaugelt hakkab paistma järjekordne küngas, kuid selle otsas on nähtav miski, mis meenutab keskaegset rüütlilinnust, aga on selle kohta natuke suur - selge, et see on Camerino, küll linn, kuid ikkagi keskaegne. Hilisõhtusel jalutuskäigul ütleb üks itaallane, et see meenutab tema kodulinna Spoletot, ja värskelt siiamaale saabunud ameeriklane vastab, et tegelikult meenutab iga siinset väikest linna. Nii tüüpiline, kui see ka poleks, ei väsita need pisikesed Kesk-Itaalia künkalinnad iial. Päevase aja bussisõidud vääriksid oma hinda ka siis, kui need mind kuskile kohale ei viiks. Looduskino reaalajas, läbi bussiakna. Siiski, Camerinosse jõudes tervitab meid niiske ja karge, väga külm õhk ning tume taevas kõrge tempel-kiriku kohal. Nagu oleks mingisse kohtumõistmise paika jõudnud. Korraks paitab meid ka päike, kuid viivuks vaid.

Tulime laulma. Perugia koor on oma rahvusvahelisuses väga eriline ning täis pulbitsevat, armastusväärset ja inspireerivat energiat. Tol pühapäeval oleme kõik natuke sassis, kes lihtsalt magamatusest, kes eelmise õhtu pikast pidutsemisest. Loivame kontserdipaika, teise kirikusse, mis meie veidraid enesetundeid kuidagi ei leevenda - akustika on kehv, lauldes teisi ei kuule, rääkimata klaverist. Esinejaid on neli koori ja igasuguse tasemega. Viimane, kel jätkub jõudu, vokaali ja tehnikat, esitab repertuaari stiilis Mozarti Requiem "Lacrimosa", mis ilma ja sünge kirikuga sobib ideaalselt, kuid kuna nad kasutavad saateks fono, siis see muudab elamuse selles ajaloolisest autentsusest pakatavas keskkonnas ilmselgeks absurdiks!

Itaalia sügis on sünge, külm, palju tumedam, kui see Eestis võiks olla. Selles pole midagi armsat ja kurblikku. See on raske. Eriti, kui pole kahte kampsunit, mille sees elada ja ringi liikuda. Aga vähemalt on selles elus mingi oma passioon ja teravus, dünaamika. Loodusega pole siin nii palju pistmist, kui inimeste varjuga sellel.

Vägagi murelikuks teeb see, mis siin toimub. Kuidas see riik ägab. Noorus on hukas hoopis teises mõttes, kui siiani teadsin, muig, ja mul on sellest tõesti väga kahju. Mõned, diplomeeritud magistrikraadiga, otsivad aastate viisi mistahes tööd ükskõik, kus, ja ei leia seda. Majandus käib allamäge, kultuur ning kunst ja haridus üldiselt on esimesed kohad, kust lõigatakse toetused, ja niigi on ülikoolid kõik tasulised, muuhulgas läheb hunnikute viisi pappi ka poliitikute ja nende vennapoegade taskusse, mis on täiesti avalik, aga tsensuur massimeedial ning enda kaitseks välja mõeldud seadused ei lase kellelegi sekkuda. Ka poliitiline opositsioon on nõrk ja killustunud ning ei suuda millegagi välja astuda. Pooled inimesed hoiavad maksudest kõrvale. Televisioon on täis idiootseid saateid ja telešõusid sädelevate poolalasti bimbodega, isegi uudistes ei kajastata tõelist olukorda. Peaminister on riigi suurim häbiplekk. Maffia on tõhusam viis turvalisust tagada, kui politsei. Mis veel on Itaaliale alles jäänud? Minevik?

Kõige selle unustamiseks tuleb pidutseda rohke veiniga ning nostalgiliste lauludega, mida me Camerinos ka tegime. Kõige lahedam on kohata autentseid itaalia vanureid, kes oma kepsakuses annavad paljudele noortele silmad ette. Peale kontserti oli meile korraldatud õhtusöök ühes restoranis, kus serveeriti õige mitu käiku head ja paremat ning isehakanud õhtujuht, üks hobusenäoga blond onu ühest eakate koorist, valas kogu saalile omavalmistatud koduveini. Õhtu nael oli minu jaoks meesteansambel, kes laulis (küll mitte mandoliini saatel) üliemotsionaalsete kõrgete nootidega "O sole miot". Ülejäänud loomulikult üürgasid kaasa. Sündinud, ja ühe õhtu tenorid, ma mõtlen.

Teine esimene käik pasta näol "O sole mio" saatel

Musikaalsed malendid Camerino peaväljakul

Jah, selles kooris on vaba ja kosmopoliitset hingamist, mis teeb õhkkonna inspireerivaks. See on üleüldisest Itaalia mentaliteedist väga erinev. Perugia tõesti on minu linn. Üks minu linn.

Koolis olen hetkel vabagraafika osakonnas "lõksus", sest ei tea, millal illustratsioonikursus algab ja kuidas see välja nägema hakkab. Otsustasin tekitada endale mingi raamatulaadse projekti, mis kevadeks valmis saada, selle asemel, et rabeleda erinevatel suvalistel kursustel, lastes end voolul kanda. Aeg surub peale ja teadmised, mis siin aasta jooksul saan, peavad olema võimalikult rakendatavad, väga sihipärased. Esimese kahe nädala tulemus on aga mõned pehmelaki tehnikas tõmmised. Olen veetnud trükikojas rohkem aega, kui terve eelmise aasta jooksul kokku. See kõik on huvitav, meelelahutuslik ja kahtlemata poeetiline... aga. On ikka see "aga", mis närib. See ei ole päris see, mida ma siia tegema tulin. Võib-olla see on lihtsalt tunne. Ma arvan, et ma pean neid tehnikaid tundma üleüldise erialase teadmise mõttes, seega kasutan võimalust, aga laiemas plaanis on see nagu, selle asemel, et maapõuest varandust otsida, kobestada pinnast, või midagi säärast - ja seda olen juba teinud mitu korda erineval moel. Aga see on kõrvaline.

 Vaadates enesele silma ja nähes koguaeg peegeldusi

Mingis mõttes on jälle kogu minu elunägemus nagu trükkimine, trükiplaat ja tõmmis, mis omavahel peeglis, ehk siis täielikult vastandid, aga sümmeetriliselt identsed. Kui ma ei mõista midagi või tunnen vastakaid emotsioone millegi suhtes, siis nähtuse olemuse lahti kodeerides tekib selle suhtes hoopiski omalaadne inspiratsioon. See on ehk üks põhjustest, miks mind tõmbavad kõik vastandid ning miks ma ei suuda kunagi keskenduda ühele, sest ma näen alati selle peegeldust milleski diametraalses. Võib-olla on neid magneti kahte poolust siis vaja? 

Accademia di Belle Arti di Macerata! Figo!

Akadeemia fuajee. Ütleme, et seal on sisemine ilu :)

Teisipäeval läksin oma uude kooli, Macerata Kunstiakadeemiasse, kokkusaamisele õppejõududega, nagu esimese kursuse kutsikas. Juba esimene kohtumine oli saatuslik - selleks oli grafica d'arte (vabagraafika) suuna professor Lelario, kes alustas päris algusest... ja ehk lõppu ei jõudnudki. Kuulajateks olid esimese kursuse üliõpilased ja mina. Ma ei kujuta küll ette, mis tundega nad võisid sealt ruumist lahkuda, sest üks põhilisi asju, mida õppejõud korrutas, oli, et neid, kellel on tulevik kunstis, on nende hulgas parimal juhul üks isik, ning realistlikumalt on see osaühik umbes 4 inimest 600-st. Ja kui teatri- ja muusikaülikoolides tehakse kitsam valik, ehk siis, ilmselgelt, tung on palju suurem, siis akadeemiasse võetakse vastu palju inimesi, kellest suur enamus, otsesõnu, visatakse lihtsalt mingi aja(bakalaureuse) pärast minema. Karm argument juba enne esimese akadeemia-aasta algust! Keelitas meid lugema, end mitmekülgselt harima, maailmas toimuvaga kursis olema, ning hurjutas meid selle eest, et lihtsalt magame oma akadeemia-aastad maha. Süütunne juba enne algust! Igatahes, mina pigem muigan selle jutu peale, sest et ka minu maaliaastatel, see tähendab, kui EKA-s maali bakalaureust tegin, oli meie põhiõppejõu Kaido Ole peaaegu iganädalane epistel umbes sama sisuga, ehk mitte nii ähvardav, ent tööle sundiv. Nagu õpetaja muiste, vaikiv kari üliõpilasi ümber, ammulisui kuulamas ning alandlikult noogutamas või piinlikkustundest naeratamas. Mõnel puhul oli sellest tõesti kasu, teisel puhul tõmbusid inimesed koolist üldse eemale. Tema ütles pigem, et need, kes pole selle eriala jaoks loodud, kaovad ise ära ning väljendas kahetsust selle suhtes, Lelario kasutas aga väljendit "viskame ära" (otsetõlkes) :D eks Itaalia konkurents on kordi ja kordi karmim! Pealegi on siin kunstimeelega inimesi võimalik, et palju rohkem. Kunst ja muusika on elementaarsed. Igatahes, mind see lugu väga ei hirmutanud, vaid ainult süvendas minu arusaama, et kunstiga seotud aladel tööd leida on haruharva ette tulev saatuse õnnistus, ning et selleks, et mingile tasemele jõuda, on vaja kõigepealt palju kräppi toota. Milline rõõm, et tänasel päeval ma vähemalt saan ise kiiresti aru, kui ma mingi jamaga hakkama olen saanud. Eksimused ja valesti valitud rajad ka ikkagi viivad mingile maale.

Igatahes, Lelario jutulõng keris end lahti inimese tundlikkusest, haprusest, sisemisest poeesiast ja vajadusest olla haavatav. Ta tahtis meieni tuua kunsti allikat, inimlikku peeglit ning ei rääkinud sõnagi graafikatehnikatest. Pärast küsitlust teemal "Milline oli viimane raamat, mida lugesid?" jõudis ta graafika semantilise tähenduseni. Graafika on jälg, märk, midagi inimesele ainuomast, põhilist. See kas on, või seda ei ole. Kõik põhineb binaarsel süsteemil, nagu arvutidki. Tehtud jälg kirjutab oleviku tulevikku. Inimene saanud inimeseks siis, kui otsustas jätta endast maha märked, leidis olevat vajaliku joonistada end kaljuseintele. Sel hetkel lõi ta enda jaoks tuleviku. Jälg, seletas Lelario, on vahendav element mineviku ja tuleviku vahel. Olevikku sisuliselt ei ole, sest kalkuleeriv mõistus teeb kõike mingi eesmärgiga, eesmärk iseenesest on aga juba käesolevast hetkest loobumine. Siinkohal tuleb appi minu enda interpretatsioon, sest iga detaili ma enam ei mäleta. Aga minu jaoks lõi respekti, et keegi julgeb nii sisulisi asju esimesel päeval rääkida, Tallinnas ma sellega enam harjunud ei ole. Õppejõud kinnitas veel, et üheks käimalükkavaks protsessiks on hingevalu, dolore :D , mis nihutab meid harjumuspäraselt kohalt ning teeb meid jälle nägijaiks. Kummaline, kuidas mugav rutiin tekitab elu, mida pärast võid samahästi mitte mäletada, ja mingit vahet ei ole. Puhas tõde, terav nagu žilett. 

Tutorial :)

Et ma olen graafikat õppinud ainult ühe aasta ja sedagi koolist eemal, tehes omi projekte omaette, ning vältinud estampgraafika tehnikaid, siis pole ma selle tegevuse sisusse enne üldsegi mitte süüvinud. Olles muidugi ka suhteliselt skeptiline n-ö vanamoodsate, aeganõudvate ja ebaökonoomsete, elitaarasete ja kulukate tehnikate suhtes, on see kõik mulle väga uus, seega kulus see sissejuhatus mulle kenasti ära. Graafika niisiis on materjali, trükiplaadi sisse tungimine ja selle struktuuri, seega trükiomaduste muutmine, samal ajal, kui maalimine ja joonistamine on nagu ehitamine, materjali lisamine mistahes pinnale, mis annab kunstnikule tegelikult palju rohkem vabadust. Estampgraafika näib olevat mõeldud keerulistele isiksustele, kes tahavad liigutada midagi ka iseenese sees :)

 Trükikoda 

Loenguruum

Igatahes, tunnid algavad järgmisel nädalal ja mina võtan osa nii illustratsiooni- kui vabagraafika suuna kursustest(kui mulle juba plaadid kätte torgati ja öeldi, et mu käekiri pole illustratsioonilik :D ). Nii et proovin siis ka trükikunsti. Trükised, mida mul õnnestus näha, olid minu nägemuse järgi tehniliselt väga meisterlikult teostatud. Seega olen õiges keskkonnas nendeks katsetusteks. Ometi on siin kõigest sügavtrükivõimalused, ma pole 100% kindel, äkki ka kõrgtrükk, aga kindlasti mitte litograafia. Selles suhtes tervitan Eesti Kunstiakadeemiat! Itaalias saab litograafiat harrastada näiteks Sardiinial :D 

Vabagraafika, prof Lelario aine raames peame muide lugema raamatuid - Italo Calvino "Le città invisibili" (Nähtamatud linnad) ja Barthes "Impero Segni". Mis keeles ma neid küll loen, ei kujuta ette. Peaks kiiremas korras välja mõtlema!!! 

Samuti, kui vähegi saan, võtan graafilise disaini aineid, väga lahe oleks proovida veebidisaini ja õppida kunstiajalugu! Arvan, et ka viimaseks on Macerata professoritel suurepärane tase. Igatahes, ootan kannatamatult tunniplaani. 

Muide, eelpoolmainitud Andrea Lelario veeb: http://www.andrealelario.com

Tüüne ja maine Macerata

Minu kodu kaardile ei mahu, see on kirdes, vanalinnast väljas, 

aga sellegipoolest 15 minuti jalutuskäigu kaugusel...

Mu koduke on väikene, kuid nõnda armas minule... Macerata on tõesti pisike linnake, küngas keset põlde. Asub mägede ja mere vahel, nii et mõlemani on umbes 20 kilomeetrit. Mägedes pidavat saama jää peal uisutada - selle proovin varsti ära. Ja Civitanova mere ääres pidi olema kingade ja muu moekauba kohalik meka, kahjuks sinna mul just suurt asja pole :D

Borgio San Giuliano - Macerata kõige järsem tänav, minu "lemmik"

Kuid nagu Perugiaski, on siin all-linnast müüride vahele jõudmiseks vajalik teatud hulk võhma, kuid asi pole nii hull - pärast kahte pikka mäkketõusu päevas on süütunne trenni mittetegemise pärast igapäevaselt veidi väiksem. Siiski, jooksmas olen püüdnud juba ühe korra käia, aga kaua sa ikka mäest üles-alla lippad, või siis...pole ma sellega lihtsalt harjunud. Inimesed tänaval vaatasid imelikult küll ja ühest pizzeriast mööda joostes andis keegi õuebaaris oma seltskonnale kõva häälega teada, et ka nemad peaks jooksma minema. Mida eeskuju! :D

Ühe sõbra aknast, Macerata vanalinna põhjaservast avanev vaade 

Kuid siin avalduvad, nagu karta oli, aspektid Itaaliast, mida Perugias eriti ei märganud - nimelt kellaaegade ja kokkulepete mugandumine või nende ilmselge ambivalentsus. Aeg lihtsalt voolab mööda ja meist läbi ning jätab oma jäljed ühekoos inimestega, kes selles ajas meiega kokku puutuvad. Sellest lähtuvalt muutub ka edasine plaan ja tegutsemine. Kui plaan üldse oli. Ma ei saaks öelda, et kulgemine on mõtteviis, aga pigem midagi kontrollimatut, nagu meelevibratsioon, kui hakata sõnu leiutama. Samas on igapäevaseid asju, mis on alati kindlalt paigas, näiteks söögikorrad inimeste päevaplaanis, kui midagi fundamentaalset. Üks veidrus peale siesta, mil just siis, kui mul kõige rohkem vaja on, kõik poed ja asutused suletud on (ca kella 13st 16ni), on kohalik tava, et bussipiletid on kõikjal konstantselt otsas, isegi bussides! Absurdsemat olukorda ma ei tea nimetada, ausaltöeldes. Kusjuures bussid käivad kellaajaliselt väga täpselt, mis siis, et ma nendega sõita ei saa, isegi kui tahaks! Seetõttu ma käin ikka jalgsi ja seda ilmselt seniajani, kui ilm ära keerab. Igas mõttes hea. Praegu näib, et ilm läheb iga päevaga aina kuumemaks ja kuumemaks, puud ei kolletu mitte sügisest, vaid lihtsalt kuivavad päikesest. Mina sulan ja mõtlen, kuidas saaks mere äärde. Samuti käib siin-seal peast läbi, miks ma olen ainus, kes kannab võimalikult väheseid riideid, samal ajal, kui kohalikud on kõik pikkade pükstega, mõni isegi (ilmselt kaunistuse mõttes) salliga. Ja samal ajal kaebavad kuumust. Muide, natuke offtopic, aga viimane üleriigiline uudis on see, et tsensuuri mõttes pandi itaaliakeelne Wikipedia kinni. Põhjuseid ja muid asjaolusid ma ei tea. Assurdo!

Michela ja Paola meie maja lävel koos pisikeste hüljatud, üliarmsate kassipojakestega!

Minu kodu, minu maja on aga minu kindlus, mis ime! Kõige ilusam ja mugavam, avaram elupaik, mida selles linnas näinud olen. Saladuskatte all - isegi ilusam, kui majaomaniku enda kodu. Meie kahekorruselises residentsis, kus elab sel aastal neli itaallannat ja üks eestlanna :) , on avar elutuba kahe diivaniga (nii et olete kõik teretulnud külla ning ilmselt õnnestub teid ka kuskile magama paigutada), mis omakorda üürikorteritest harulduseks on, isegi kamin, kaks kena vannituba, rõdu, rääkimata eluks vajalikest nähtustest, nagu telekas, wifi(millega ühendumine mul praegu küll ei õnnestu!), pesumasin, ahi, teoreetiliselt isegi nõudepesumasin, aga ka seda me ei kasuta. Ja majakaaslased on äärmiselt vahvad, kellest ühte, nimelt oma toakaaslast, ma veel kahjuks kohanud ei ole. Seega on mul veel luksus elada suures kaheses toas üksi ning varahommikuni blogi kirjutades ärkvel olla :) Varsti loodetavasti veab kool ja toakaaslane mind normaalsesse elurütmi. Samas pole ma aastaid kellegagi oma tuba jaganud, nii et see saab huvitav olema. Vähemalt ei saa ma väga suurt segadust tekitada, sest mul pole siin eriti asju. Riideidki on nii vähe, et mul on absoluutselt igast oma hilbust juba pooleteise kuu jooksul kõrini saanud. Olgu, fookus tuleb suunata mujale.

"Kontor" ja Umbria poster, täpsemalt Lago(järv) Trasimeno'ga, 

mille sain Perugia lõpuaktuselt kaasa. Mälestused veavad mind tagasi...

Tom and Jerry'ga tekk :)

 Kodu. Casa mia.

Meie päikseline rõdu 

See nädal möödub sisseelamise lainel, või pigem, aega maha lorutades ja tasapisi asju ajades. Tegelikult muidugi tuleks lahendada Eestis pooleli jäänud problemaatikaid, nagu filosoofia kursuse lõpetamine, ühe kunstiprojekti arendamine jms. Homme lähen teen endale sellise asja nagu codice fiscale, maksude maksmiseks vajalik kood, mis teeb mind praktiliselt Itaalia elanikuks. Samuti alustan homme uut koorielu, jätkates veidi ka vana - Perugia kooriga tuleb oktoobri keskel kontsert Camerinos, Macerata lähedal. Kummaline on teha üht kontserti mitu korda, eriti oma soolo-osa. Aga eks siis näis. Homme liitun aga Macerata ülikoolikooriga, mis pidi kuuldavasti olema heal tasemel ning mis pidi tihti esinema. Koor näib olevat üks paremaid vahendeid oma vaba aja loominguliseks ja seltskondlikuks täitmiseks ning oma elu rikastamiseks, eriti välismaal - blending in :) Igatsen aga Perugiat, kärarikkaid õhtuid, sinna jäänud ning Itaalia peale laiali sõitnud sõpru, isegi Eestit(kuid mitte Eesti ilma, loogika). Ilmselgelt on mul praegu liiga palju planeerimata aega.

Viale Leopardi väljaspool linnamüüri

Miks ma üldse koolist ei räägi? Misjaoks ma üldse siin Itaalias olen? Tahan sellest eraldi postituse teha. Tasapisi hakkan ju oma eesmärgile lähenema. Kuu aega pidu ja pillerkaart peab suubuma lõpuks loomingulisse õitsengusse, eks? :D Selles aitab mind Macerata Kunstiakadeemia ja selle suurepärane graafikaosakond, millega olen juba põgusalt tutvust teinud. Samal ajal, kui sisuline pool on sügavamast sügavam ning muidugi põnev ja objektiivses mõttes heal kunstilisel tasemel, on ametlik asjaajamine sellest nii lahus, et ma ei oska oma peas õppeplaani ning reaalset õppeprotsessi kohe mitte kuidagi kokku viia. Loodan osa müsteeriumist lahendada homme. Peatse kommunikeerumiseni ja siis juba täpsemalt akadeemiast, kunstist ja loomingulisest hingamisest :)

Lõpetuseks üks tore ja äärmiselt levinud partisanilaul Itaalia iseseisvumisajast nimega "Bella Ciao" - märgib võitlust rahu nimel igal tasandil. Kummitab mind pärast esmakordset kuulmist pidevalt.

Värviliste emotsioonide polüfoonia!!! (jah, liig, mis liig)

Head aega koolimaja - Palazzina Valitutti!

Niisiis minu aeg siin Perugias hakkab lõppema. Sõidan ülehomme kogu ülejäänud aastaks ära Maceratasse.
Enamus sõpru on juba lahkunud või kohe lahkumas. On kurb, kuid me ei ütle hüvasti - Euroopa on väike ning Itaalia veelgi väiksem, jagasime lubadusi külla sõita ja jälle Perugiasse kokku tulla. Keelekursus on läbi, eile saime diplomid. Minu tasemeks on selle järgi määratud B2+. Ehk siis sama tase, kui prantsuse keeles. Vähe imelik, et prantsuse keeles sinnamaani jõudmiseks läks ca 17 aastat (?), aktiivselt õppides 11 ning itaalia keel tuli kahe aastaga. Romaani keeled on omavahel nii sarnased, et mul õnnestub vahel ühtteist ka hispaanlaste jutust aru saada.
Kursuse lõpuaktus oli eufooriline - mul ei ole kunagi nii armsat lõputseremooniat olnud. Ilmusid muusikalised üllatused, mis muidugi iseenesest ei ole enam mingi üllatus, et kõik on äärmiselt andekad nii keeltes kui kunstides... Ja muidugi kõik said oma õpetajatelt musi! :D aktuse käigus juhtus sellega seoses muidugi vägagi naljakaid ja piinlikke hetki... mis polnud sugugi paha! Mõned pildid sellest vahvast üritusest saan varsti lisada, kui need teiste inimeste fotokatest internetti ilmuvad. Aga ükshaaval diplomite jagamine lõppes püstijalu tormiliselt üksteisele aplodeerimisega. Õpetajad olid fantastilised ja ma võin öelda, et õppisin ikka tõesti palju. Tegelikult tahan omal käel grammatika õppimisega edasi minna, sest tunnen ebakindlust selles vallas. Ja muidugi tuleb sõnavara arendada ja raamatuid lugeda...

Meie Agnes enne kirjalikku eksamit

Lõpueksamipäev nägi mul välja aga selline, et eelmisel õhtul kooriproovist tuleneva väsimuse tõttu olin tukastanud kella 23 paiku, kuid vaatamata oma soovile tund aega hiljem õppimist alustada, ärkasin alles kell 3. Polnud midagi teha, tõusin üles, keetsin oma armsa väikse mocca-kannuga espressot ja võtsin õpikud ja interneti lahti, et õppida congiuntivot. Kes romaani keeltest midagi teab - see on väga tricky - prantsuse keeles on sama asi subjonctif. Mis siis, et ma praegugi täpselt aru ei saa, millal ja millist congiuntivo vormi täpselt kasutama peaks, siis ma oskan seda vähemalt moodustada. Nelja tunniga jõudis ka erandvormid pähe taguda. Kahjuks eksamis oli selles vormis vaja kõigest neli lauset moodustada ning ma oleks seda ka ilma õppimata osanud. Okei, kõik on millekski vajalik :) Suuliseks eksamiks pidime valmistama ette väikese presentatsiooni ning selle olin juba nädalavahetusel valmis mõelnud - rääkisin Arvo Pärdist ja tema muusikast ning väga huvitavast loojateest. Minu rõõmuks olid minu õpetajad tema nime kuulnud ning mul õnnestus neis tema loomingu vastu huvi äratada. Rääkisin (kahjuks?) nii, nagu varrukast tuli, see tähendab, et tegin tavalisi vigu, nagu spontaanselt jutustades ikka, kuid õnnestus suulisest osast saada punktid 28/30, nagu ka kirjalikust. Kokku siis ümardatigi diplomile 28/30 või kümnepallisüsteemis 9. Olen rahul. Aga ikka oleks võinud rohkem õppida. Kodutööde aeg läks rohkem suhtlemisele...

Viimase nädala sisse on mahtunud nii palju, kui Eestis tavaliselt kuu aja sisse. Maganud olen seetõttu pöördvõrdeliselt vähem.

Lingvistilised õed: Agnes(Ungari), mina, Siru(Soome/Island)

Umbes nädal tagasi moodustasime oma keelekursuse soomeugrikate(soomlanna Siru, ungarlanna Agnes ja mina) ja sakslanna Isabeliga vokaalansambli - perfektne ajastus, kas pole? :D Siin näivad kõik olevat muusikud, ja harrastavad muusikat kõrgel tasemel. Itaalia vist tõmbab selliseid inimesi? Igatahes, tegin ettepaneku proovida ära õppida Olav Ehala "Näkilaul", mille inglisekeelne tütarlastekoori seade mul arvutis oli. See osutus üsna keeruliseks võrreldes sellega, mida ETV tütarlastekooris kogesin, aga põhimõtteliselt on see nüüd valmis ja ei kõla halvasti! Harjutasime umbes kolm proovi. Salvestasime ja ehk varsti saab videot näha ja laulu kuulata:)

Isabel meie ansamblist

Meie kontserdi plakat

Teiseks tuli valmistuda eileõhtuseks koorikontserdiks, kus mul oli suur au teha üks klaverisoolo. Ärevus oli suhteliselt suur, sest viimati mängisin mingil üldklaveri kontserdil poolteist aastat tagasi(sic!) Aga nii imelist esinemiskogemust mul vist polegi veel olnud. Tõesti pabistasin, aga samas teadsin, et see on minu lugu, nii et ainuke asi, mis teha tuli, oli lihtsalt avada uks enda südamest publikusse ja püüda seda umbes viie minuti jooksul lahti hoida. Tundub, et õnnestus. Mängisin Bachi Goldbergi variatsioonide Aariat. Elasin väga sisse ja nautisin iga helisevat nooti, mis aula üpris suurde järelkajasse lendas. See oli ülima hapruse tunne. Ilmselt sellises seisundis mängimine võimaldab luua ... midagi. Ma ei ole vist kunagi oma esinemist samal ajal niimoodi väärtustanud. Aplaus igatahes oli mulle tohutult suur kingitus. Rääkimata komplimentidest :) Koori dirigent ütles, et inimesed saalis olid sulgenud silmad ning et ta nautis seda kui puhast ilu. Kujutate ette, kui palju annab selline vastukaja mulle tagasi? Muidugi tahan edaspidigi mängida :D
Laulmine oli ka muidugi tore, aga pika harjutamise ja läbilaulmise tulemusena vahest muutub nauding väiksemaks ja mu soolo oli niivõrd tähtis koori lugude kõrval, et ma ei oska viimast praegu kuidagi kommenteerida.
Soliste muidugi oli veel - meie pianist Ettore, kes mängis Liszti ja tehniliselt väga keerulisi palu, ja 19-aastane võimsa ja sädeleva häälega ooperibass Ryan, kes esines aariaga Puccini "Bohème"ist. Nemad muidugi on profid:) ehk siis neid kuulata on nauding.

Voci dal Mondo

Pärast kontserti väsinute, kuid loomulikult õnnelikena, läksime ühte pizzeriasse tähistama ja osa koorist ära saatma. Laulsime kontserdil esitatud lood taas kaks korda kõvemini läbi - üks muide oli Verdi "Va, Pensiero" "Nabucco"st, ja muidugi ülejäänud restoranikülastajad laulsid kaasa. Sõime hiiglaslikke ja vapustavalt maitsvaid.... pitsasid, loomulikult! :D ning jõime imehead kohalikku Umbria veini. Ma naudin siinset olustikku väga, sest inimesed elavad, armastavad, suhtlevad, tunnevad, laulavad, vahest ka vihkavad...aga neis on nii palju kirge ja ikkagi armastus on see, mis domineerib. Inspiratsiooni on nii palju!
Lihtne on olla ja teha seda, mida naudid. Sotsiaalsest vaatepunktist see itaallastele muidugi suurt kasu ei too, arvestades seda, et lapsed elavad 30-35.eluaastani kodus... Kuigi muidugi kõik, nagu minagi, üritavad tulevikku oma huvidega kuidagi siduda. Saatused on erinevad.

Näljased lauljad

Aga jälle olen sattunud muusikahuviliste seltskonda, õigemini ma polegi tihedamalt suhelnud inimestega, kes ei teaks muusikast palju või kes poleks muusikud. Koori tõttu on see rohkem teemaks, aga tean, et paljud erasmuslased, kes Itaaliasse tulnud, õpivad muu hulgas ka kunstiajalugu. Loomulik :)

Muide, meie koori nimi on Voci dal Mondo - Maailma Hääled ja meil on/olid lauljad peale minu Belgiast, Hiinast, Ungarist, Soomest, Rootsist, USA-st... Slovakkiast? ja loomulikult Itaaliast. Seltskond vaheldub kiiresti, sest enamus kursusi meie ülikoolis on kuised kuni aastased. Seetõttu vist väga kõrget taset ei õnnestu saavutada, aga inimesed õpivad ikkagi üpris kiiresti. Nagu ütlesin, siis enamus on käinud konservatooriumis või õppinud vähemalt ühte instrumenti. Samuti eileõhtune publik koosnes enamuses muusikutest. Teadsin, et seal istub mitu pianisti...

Koori dirigent Alberto tegi meie ansamblile suurepärase pakkumise - tulla varsti jälle nädalaks ajaks kokku Perugiasse, et valmistada ette päris meie oma kontsert. Ta lubas teha meiega proove ning muidu meid igati aidata. Samuti leidis koha tema noodikogus meie ansambli esimene ja loodetavasti mitte viimane lugu, eelpool mainitud Olav Ehala "Näkilaul", millest ta äärmiselt vaimustunud oli. Varsti saadan talle veel eesti muusikat. Vaat, siis, muusika kui diplomaatiavorm. Eriti sellises kontekstis - Perugia, kus on poole maailma noored koos. Olen äärmiselt põnevil!

Aga jah, mul on siin hetkel veel tõesti kodu - armsad sõbrad lähiümbruses... kellega käime pea iga õhtu väljas. Rahakotile see ehk nii hästi ei mõju, tujule aga küll. Nüüd juba räägime enamasti itaalia keeles, see ei tundu inglise keelest eriti raskem, väljaarvatud väga hilistel tundidel, kui aju enam keerulist grammatikat lauseteks kokku ei suuda panna.

Bacio - magus Musi

Teemapööre -
Kui keegi teab midagi Perugia lähedal asuvast šokolaadivabrikust Perugina, siis võin öelda, et olen seal nüüd käinud n-ö klassiekskursiooni raames - ning Perugina kuulsaim toode Bacio(musi) on mitmes eri variandis ja korduvalt ära proovitud. Tegu on imehea maiustusega, mille sees on alati üks armastusega seotud tarkus või vanasõna ja mitmes keeles, et kõik ikka aru saaksid. Ja muidugi, need laused on igas kommis erinevad. Tegu on väga romantilise maiuspalaga - ehk kirjutan selle ajaloost ning nimest hiljem - aga mõte on selles, et see toode annab võimaluse kinkida kellelegi MUSI ehk "bacio" :) Lisaks õppisin vabrikus ka šokolaadikommide valmistamise kohta nii mõndagi! Ehk osutub veel kasulikuks.

Kahekümne nelja päeva grammatika

Eluks vajalik grammatika...

Paar ööd tagasi käis Perugiast üle äikesetorm, mis puhus meilt kuuma suveilma natukeseks ajaks minema. Välk ja mürin kestis pikalt ja tundus aset leidvat otse voodi kohal - ja mul ei tulnud pähe akent sulgeda. Unenägudesse sukeldumine oli seetõttu raskendatud ning alateadvus šokeeritud. Varahommikul kooli minnes viskasin otsustavalt üll' oma karvase jaki ja tõstsin pea kohale musta vihmavarju. Tunne seejuures oli väga veider, nagu ka vaatepilt - hall ja tilkuv Perugia. Ilm muudab siin nii mõndagi, sest avalik linnaruum täidab kohati sama funktsiooni, kui kodu või kellegi teise kodu või hoopis baar või pubi. On soe, on õhku, on palju kulgevaid inimesi. Täna aga jälle paistab päike meie peale ja teeb südamed soojaks. Isegi väsimus, mis kogunenud liigsetest öistest väljas uitamisest, sulab selle päikese käes ära.

Iganädalane kultuurireis Umbrias - seekord Vana-Rooma aegne linnake Bevagna

Rõõmusõnum on aga kodune internet, mis on mõnes mõttes ka paras häda, sest kodune õppimine, mis puudutab konspektide üle vaatamist ja grammatika ja sõnavara õppimist, on jäänud veidike unarusse. Vähemalt ma kasutan keelt igapäevaselt, aga et paremini aru saada ja rääkida, tuleb ikka natuke pingutada ka. Äsja imbus koori hulk itaallasi, mistõttu selgus, et Välismaalaste Ülikoolis saavad õppida ka kohalikud. Neile mõeldud erialade sisu on itaalia kultuuri ja keele tutvustamine ning arendamine välisriikides. Kooris käimine, tundub, on hea otsus niisiis ka keelepraktika mõttes. Esmaspäeva õhtul pärast proovi lihtsalt ei saa teisiti, kui tuleb minna koos sööklasse ja siis pubisse. Seltskond on nii tore ja laulmine nii inspireeriv, et lahkumine Maceratasse võib olla üpris nukker. Ilmselt on tunne vastastikune, sest mind keelitatakse järjepidevalt siia jääma, nagu see oleks võimalik :)

Söökla on odavaim viis süüa - pasta või muu eelroa, salati/lisandi, jogurti/puuvilja, leiva ja piiramatu koguse joogi eest maksan kokku 2 €. Perugia Ülikooli tudengid söövad hoopis tasuta - see on osa nende stipendiumist.

Mõtted liiguvad aga juba Macerata suunal - õnnestus linna pühapäeval kaeda ja sellega tutvust teha. Ainuke buss sinna(nagu ka rongid) käib hilisõhtuti. Niisiis sadasin kohale laupäeval kella poole 22 paiku. Mulle tuli bussijaama vastu Loris, kelle juurde end couchsurfing.org kaudu ööbima smugeldasin, kuna ühtegi hostelit ma internetist ei leidnud. Põhjus, miks mulle see portaal hirmsasti meeldib, on, et kohtudes ühe (tavaliselt intelligentse, abivalmi ja omapärase) couchsurferiga, võid olla kindel, et leiad veel hulga uusi tuttavaid ja miks mitte ka sõpru. Maceratas õnnestus jutule saada keelte/filosoofia doktorantidega, kes elavad Lorisega samas majas, tutvuda esimese lauljaga ülikooli koorist, kuhu ma kindlasti isegi lähen, ühe kurnatud baarmeniga, kes ka toaüürikuulutustega tegeleb ja rääkida paljude inimestega tänaval, nagu ikka Itaalias(sest ma lihtsalt ei oska kuskile minna ilma teed küsimata), mis siis, et tänavad olid pühapäeval inimtühjad, kõledad ja hallid. Ühepäevase reisi eesmärk oli tegelikult muidugi leida tuba, kus kogu ülejäänud aasta elada. Naljakas, et ma tean juba, et otsustan sellised asjad vastavalt esimesele muljele, mis juba telefonis omanikuga rääkides tekib. Nii ka seekord. Veenvate argumentide hulgas oli muidugi ka fakt, et kaks kolmest samas majas elavad tüdrukust õpivad samuti Kunstiakadeemias. Ning jah, meie korter on terve maja! Ruumikas, avara elutoa ja internetiga, igati sisustatud. Omanik on ääretult sümpaatne ning ebaitaallaslikult korrektne. Peale meie esimest kohtumist oli ta lugenud Eestist juba nii palju, et mu hämmeldus ületas kõik senised piirid. Kõige selle tipuna arvas tema abikaasa, et Tallinn on sama suur linn kui Rooma. Respekt! 

Macerata, Piazza Mazzoni

Macerata on aga väga, väga väike - 40 000 inimest ja asub Marche regioonis idarannikul. Huvitav, kui suurt osa linnaelanikest ma kooliaasta lõpuks tunnen? 

Keelekursustel olen läbi imbunud grammatikast, aga tuhin on hoopis joonistada. Üle pikkade aegade hakkasid minu vihikusse ilmuma juhuslikud kritseldused. Täna lõpuks õnnestus osta tühjade valgete lehtedega vihikuid ja mõned vildikad. Teen varsti ühe "Koosjoonistamise", aga ilmselt olen ainuke, kes pliiatsit hoiab... Vaba looming on minu grammatika - uued seosed, võrdlused ja konstruktsioonid meelelisel tasandil - väike semantiline ühepajatoit?

Perugias olen veetnud 24 päeva. Itaalias ühtekokku 30. 

Harjutusi rahulikuks eluks

On tekkimas harjumine. Ja tunda on igapäevase elu rahulikku pulssi. Väikeses linnas elamine nõuab rahu, leppimist ja piisavalt igapäevaseid toimetusi. Minu jaoks on sellises pisemas kogukonnas elamine täiesti uus kogemus, samuti on veider käia päeva jooksul viis korda kodust läbi ja koguaeg väikse territooriumi raadiuses nagu orav rattas ringi lipata. Ühest küljest on tore, et see ei väsita, isegi, kui pidevalt treppe ja nõlvu mööda üles-alla turnida. Inimesi ei voori tänaval nii palju kui Tallinnas ning suuri kaubanduskeskuseid lihtsalt ei eksisteeri.

Teisest küljest annab suure linna melu mingi sellise elamuse, mida vist igatsen. Tahaks millegi puhul ennast igati ära ehtida ja mõnda peenesse kohta välja minna. Perugia on aga üliõpilaste kants, kus kogunetakse õhtuti istuma ja õlut jooma katedraali ette treppidele, nii et pole põhjust. Kõrgeid kontsi oleks ammugi võimatu kanda – tänavad on selleks liiga auklikud või kaetud iidse, nüüdseks äralagunenud kivisillutisega. Itaallannad, siiski, on selleks, nagu ka kõigeks muuks, täiesti võimelised. Tahaks tunda glamuuri hõngu... :D tegelikult ma usun, see on siin kusagil olemas, aga ma pole seda lihtsalt märganud. Olen välisüliõpilaste vati sees ja ei tea, kuidas sealt välja saada. Tegelikult praegu veel vist ei tahagi, sest olen saanud tuttavaks paljude põnevate noorte inimestega, kellel minuga sarnased huvid või kellel lihtsalt lai silmaring. Nii et, tänu taevale, oleme esmastest tutvustest edasi jõudnud ning vestlused on tõesti vaimu toitvad.

Naljakas on, et kuna omavahel räägime tihti, niipalju kui isu on, itaalia keeles, ning enamus inimesi, kellega suhelnud olen, on kas sakslased või hollandlased, siis ma tunnen, kuidas minu hääldusse hiilib vaikselt saksa aktsent. Ma olen selliste mõjutuste suhtes väga vastuvõtlik, nii et oht on täiesti olemas. Muidugi oleks see tõeliselt veider, aga noh, nime järgi juba olen sakslane... Üks asi, mis mulle sugugi ei meeldi, on minu inglise keel, mis on lihtsalt hädaabinõu ja ei midagi enamat. Igapäevaelu puudutavaid termineid tean itaalia keeles juba paremini. Mul on kõrini inglise keeles sõnade otsimisest, nii et näib, et on olemas tungiv vajadus minna praktikale või mõnele pikemale kursusele ka Suurbritanniasse või USA-sse. Teine võimalus on piirata oma tegevus Itaalia ja Prantsusmaaga, siis ei peaks muretsema :) Pärast nädalat Sardiinial oli tõeliselt raske moodustada lauseid inglise keeles, ilma iga nimisõna mõne itaaliakeelsega asendamata.

Muidugi on möödunud ka terve nädal koolis käimist, mis oli algul väga väsitav, aga tundub, nagu oleks ka sellega ära harjunud. Asi on selles, et üksi elades on keeruline jääda koju ja puhata või tegeleda oma asjadega - miski kisub uksest välja. Kaua sa ikka oma karbis istud, kus puudub muu info välismaailmast, kui aknast kostuvad tellingutel töötavate ehitajate ja õues mängivate laste hõiked. Pole ei televisiooni, mis itaallastele on muuhulgas äärmiselt oluline, ega internetti, isegi mitte raadiot. Aja säästmise ja intelligentse meelelahutuse seisukohast on see muidugi eelis. Enamasti algavad tunnid kell 8 hommikul, nii et oma monolocalest pean natuke peale 7.30 välja minema, ja hommikuti on olnud üsnagi jahe. Samas, vaade orgude ja mägede, uduviirgude vaheldumisele ning imeilusale heledale Assisi linnakesele on ilulaeng terveks päevaks. See lihtsalt ei jäta ükskõikseks.

Tunde on meie kursusel nelja sorti: itaalia keel, suulised harjutused, keelelaboratoorium ja civiltà ehk itaalia kultuur, ajalugu ja ühiskond. Et kõik õpetajad tunnevad end liigagi vabalt, sest oleme kõige edasijõudnum grupp, siis sõna meile eriti ei anta, isegi mitte „suulistes harjutustes“. Seega toimuvad tunnid liigagi akadeemilises loenguvormis, sisu loomulikult on huvitav. Samas on välja kujunenud aktivistid, kel on pidevalt käsi püsti ja kes ei lase rääkida ei õpetajal ega teistel, kellel on küsimusi :) Ilmselt on õpetajate eesmärk intensiivkursusel võimalikult palju infot korraga edasi anda ja niisama lobisemine mingil teemal võtaks ehk liialt aega. Samas ei räägi enamus meist sugugi vabalt, ehkki arusaamine on üsna heal tasemel. Ja praktikat väljaspool kursust ka ei ole tulenevalt juba eelpool mainitud välisüliõpilaste vatist. Sakslastel muidugi on tõeline sakslaste vatt, mis on veelgi tihedam ja isoleerivam. Nean ennast korduvalt, et nende keelt ei oska, aga kas ma peaksin?

Esimese kursuse nädalaga on tekkinud ka teatav nägemus Itaaliast ja selle maa omapärast. Ilmselgelt on info, mis sellest maast väljapoole levib, teistsugune ja suhteliselt ühekülgne võrreldes sellega, mis kirevus siin tegelikult valitseb. Itaaliast kui ühtsest regioonist saab rääkida vaid poliitilises või diplomaatilises kontekstis. Ja üksteisest väga erineva iseloomuga pole mitte ainult Põhi või Lõuna, nagu igal maal kombeks ning mis Itaaliale poolsaare kuju tõttu vägagi omane, vaid tegelikult peaaegu iga regioon(regione), nagu Umbria või Marche või Veneto. Itaalia keelt ajalooliselt ei ole olemas, see loodi ehk määrati kindlaks 1300. aastal Firenzes, Toscanas. Miks just see regioon? Sest asub umbes keset Itaalia territooriumi. Sellest ajast peale hakati seda keelt õpetama ning ülikoolides on õpe toimunud just selles „dialektis“. Ometi on tegelikult igal regioonil oma keel, ning näiteks liguurlastel(Põhja-Itaalia) ja sitsiillastel on pea võimatu üksteisest aru saada. Huvitav on, et tegelikult on elav ja igapäevane keel isegi Toscanas tänaseks suhteliselt palju muutunud, kui seda võrrelda ametliku kirjakeelega. Samal ajal on võimalik lugeda Petrarcat ja Dantet ilma tõlketa, sest see on seesama keel, mis on ametlikuks kirjakeeleks tänapäevalgi. Muidu igapäevases suhtluses tuntakse esimesest lausest tänu dialektile või aktsendile ära, kust vestluskaaslane pärit on. Isegi grammatika võib olla eri piirkondade keeltes erinev! Igal regioonil on olemas omakeelne televisiooniprogramm/kanal ja organisatsioon, mis tegeleb keele säilitamisega(vrd Eestis Võro Keele Instituut). Ja loomulikult pole neis paigus vaid dialekt erinev, vaid ka kombed, inimeste temperament, loomulikult traditsioonilised toidud jne. Iga itaallane on oma regiooni üle uhke ning omab kindlaid väärtushinnanguid teiste piirkondade suhtes. Üht päritolu inimesed on nendes küsimustes loomulikult vankumatul üksmeelel. Aga on ka üldised tõed, nagu et õiget pizzat saab ainult Napolist ja mujal seda valmistada ei osata. Tuleks mainida, et Itaalia kui rahvusriik sündis alles 1861. aastal ning selle esimene pealinn oli hoopis Torino. See on üks olulistest põhjustest, miks Itaalia oma olemuselt on kõike muud, kui ühtne.

Muide, kas teate, kust tuleb väljend „soolane hind“? See väljend on levinud ka itaalia keeles, nimelt „prezzo salato“, ja sool siinkohal tähendab rikkust. Soola destilleerimine ja kaevandamine on Itaalias olnud üks olulisi jõukuse allikaid. Perugia ja Umbria ajaloos on mänginud olulist rolli „Soolasõda“ 1500-1540. aastatel. Kuna soola saadi merest ja Umbria on ainus regioon, millel puudub rannik, siis ostsid siinsed inimesed „valget kulda“ Sienast. Paavst Paolo III Farnese sundis neid aga seda soetama Ostiast ning kõrgema hinna eest. Seepeale vähendasid umbrialased aga oma soolatarbimist ning ei kasutanud seda enam oma põhitoiduaines, leivas. Umbria leib on siiani traditsiooniliselt mage, peaaegu maitsetu – võin kinnitada, et on tõesti :) Sellise reaktsiooni peale aga vallutas paavst Perugia, lõhkus maha siinsete kõrgel positsioonil olevate perekondade elamud ning ehitas nende peale Rocca Paolino – kindlustuse, mis sünge ja labürintlik nagu keskaegne vangla. Praegu saab seda kaudu liikuvate treppidega all-linna ja bussijaama.

Et tunda end koduselt ja tavapärasel tasemel inspireerituna ning samas häält vormis hoida, liitusin ka Välismaalaste Ülikooli kooriga. Meid on hetkel veel väga vähe, sopraneid umbes neli, mitte rohkem alte ja tenoreid pole üldse. Tuttav olukord? Siiski on inimestel teatav kogemus ja lugude õppimine käib üsna kiiresti. See on õigupoolest projektikoor, sest kuu lõpus lähevad peaaegu kõik Itaalia peale laiali ning kontserdile, mis on oktoobri keskel, keegi vist ei jõua. Et see aga toimub Macerata lähedal, kus siis juba õpin, saan osa võtta ja mul paluti ka üks lugu klaveril mängida. See on vaimustav! Ülikooli aulas on mul võimalus enne kooriproove harjutada ning sealne Yamaha klaver on väga ilusa kõlaga, ka aulal on hea akustika, eriti aeglasemate ja kergema faktuuriga(?) teoste jaoks. Püüan jõuda ka konservatooriumi raamatukokku, et leida üles oma lemmiklood ja võtta õppimiseks midagi uut. Ootan esmaspäevi ja kolmapäevi nagu tõelisi eneseväljenduslikke maiuspalasid.

Tegelikult väikeses linnas elamine vist jätabki päris palju aega ja energiat õppimisele. Macerata on aga kaks korda väiksem – mida ma seal terve aasta teen? :D Ehk tuleb käia end Roomas „värskendamas“ või pärast aasta lõppu New Yorki lennata :D ? Või piisab Tallinnast...

Lõpetuseks meeldetuletus Cagliari-reisist -

Philippo, minu Couchsurfingu host ja mina :)

Rahvusvahelised suhted (pühapäev Franciscusega)

 Kas tohib teile tutvustada - Franciscus Assisist?

Et esimene koolipäev, pühalik ja ebatavaline 1. september oli üsna rahulik ning päädis uude koju sisseelamisega, siis järgmisel otsustasime õhtul välja minna, istuma „treppidele“, kus tutvusime taas hulga tudengitega, kes on üsna pea minemas Erasmusesse või õpivad välismaalaste ülikoolis mõne teise kursuse raames. Samal hommikul oli olnud täiendav suuline keeletest, et meid vastavalt tasemele gruppidesse jaotada. See läks väga kenasti, ehk et sain neist kõige tugevamasse! Tähendab, et ma õpin selle kuu jooksul kindlasti väga palju. Pärast tulemuste väljakuulutamist õnnestus mul leida üles teine salapärane eestlane Perugias, kelle avastasin juhuslikult ülikooli Erasmus-tudengite listist – Ott. Rõõm kaasmaalase üle oli suur, sest me mõlemad olime saabunud siia, oletades, et teisi eestlasi siin kindlasti pole. Samas, oma keelt rääkida on siin väga veider, see tundub kontekstist liiga väljarebitud. Suuremat vajadust selle järele õnneks või kahjuks pole, sest seltskonnas oma veidrat salakeelt rääkida on ülejäänud inimeste jaoks algul küll naljakas, kuid lõppkokkuvõttes vist ebaviisakas. Teiste rahvuste esindajaid näib olevat rohkem – väga palju on hispaanlasi, kuid nad näivad hoidvat omaette, ning sakslasi, kes on tunduvalt seltskondlikumad, võib-olla inglise keele oskuse pärast. Hispaania tudengitega tuleb rääkida itaalia keeles, sest sellest saavad nad paremini aru ning ka mina mõikan lihtsamaid asju nende keeles. Päris palju olen kohanud ka hollandlasi ja minu heaks sõbrannaks siin on juba saanud üks tüdruk Belgiast, kes räägib samuti flaami keelt. Tundub, et paljud, kes on siia tulnud, oskavad veel teisigi keeli(väljaarvatud hispaanlased), niisiis olen praktiseerinud ka prantsuse keelt, kuigi see on hetke situatsioonis väga keeruline, sest vägisi ja tahes tahtmata lähen üle italianole. Selline keelte virrvarr on nii segadusttekitav, et paar korda olen hakanud inglise keele asemel lobisema oma kaaslastega puhtas eesti keeles, ise sellest sugugi aru saamata.

Muide, vestlust teise Erasmus-tudengiga alustada on väga lihtne – küsid, kust ta pärit on ja millisesse linna pärast kuuajase keelekursuse lõppu läheb, kaua ta on itaalia keelt õppinud ja mis ta eriala on... ja juttu jätkub kauemaks :) Kogu see hiigelkamp on reeglina ülisõbralik ja huvi üksteise vastu on suur.   Kogu nädalavahetuse olen veetnud nendega, itaallasi ei paista aga kusagil. 

Laupäeval tegime seltskonnaga, kellega sain tuttavaks eelmisel õhtul linna peal, väljasõidu maalilise järve äärde Castiglione del Lagos.  See on populaarne sihtkoht ja kuurort paljudele Hollywoodi tähtedele, näiteks pidavat seal olema maja Stingil, Robert de Nirol jt. Samuti on see esimene koht, kuhu erasmuslased sammud oma vabal päeval sammud seavad. Suplesime, jutustasime, einetasime, külastasime kindluse sees olevat linna. Huvitav on, et üks keeletudeng Beirutist, Liibanonist teadis hästi Eestit pantvangidraama pärast Bekaa orus. Muidu aga aetakse Balti riigid omavahel segamini – kui nad vaid teaksid, kui erinevad need on! 

Täna, pühapäeval, tegime teise tripi teiste inimestega, ning seekord Assisisse, kus on Püha Franciscuse haud ja talle pühendatud kirik. See on ka palverännakute sihtpunkt ning tänagi oli meie külastuse ajal maa-alune kabel tulihingeliselt palvetavaid, pomisevaid, hauakivi vastu liibunud, nutta tihkuvaid usklikke täis. Ausaltöeldes oli see üsna hirmutav vaatepilt ning ajas kananaha ihule. Aga (kunsti)ajalooliselt on see väga eriline paik, ning on minu jaoks püha juba selle pärast. Kirik on täis Giotto, Cimabue ja Simone Martini freskosid! Olen neid seni imetlenud vaid kunstiajaloo õpikutest, reprodelt, gooti kunsti käsitlevatest raamatutest. Seinad ja laed olid maale täis ning mulle tundus, et ma võiks neid vahtida tundide viisi, ilma et väsiks. Olen gootika fänn, võiks öelda, kuigi kõlab kahtlaselt:) See kujutamisviis, kus on veel väljaarenemata renessanslik perspektiiv, väga reglementeeritult korrastatud pildipind ja kindlas järjekorras ning mõõtkavas kujutatud tegelased, nendega seotud tähenduslikud sümbolid läbipõimituna emotsionaalse süžeega... Ja pastelsed, kristallselged värvid ning lehtkuld! See oli vapustav elamus. Vanalinn ise, kõrgete ja paksude müüride vahel, asub mäenõlval, mis on Perugia vanalinnast selgelt näha, kuigi asub kolmveerand tunni kaugusel. Enamus hooneid on tõeliselt keskaegsed, pakuks, et alates vähemalt 12. sajandist ning täpselt sellised, mida kohtasin ka kirikus freskodel. Taolised esinevad ka vanamoodsate illustratsioonidega muinasjuturaamatutes :) 

 

Keskaeg ja selle kultuur ongi vist meie ajastu inimeste jaoks ajalooliste faktide mõistmine müütide pinnal. Fantaasia kasutamine on vältimatu, sest selle ajastu inimeste eksistentsi eesmärk oli praegu domineerivast hoopis erinev. Ma ei tea, aga arvan, et religioossest ja filosoofilisest vaatepunktist oli elu siis rohkem pühendus... See on teema, millega tegeleks meeleldi veel selle aasta jooksul Itaalias olles, sest ajaloolises keskkonnas võimendub see huvi aina enam. Ilmselt on siin lugemiseks ka rohkelt materjale... kui keele ainult selgeks saaks!