Minu linnad - Le mie città

Tee lookleb aeglaselt, sest buss ei saa järjestikke kurve kiirelt võtta. Paljud reisijad tunnevad end halvasti, sest käänulise sõidu tõttu pidev kõikumine sarnaneb laeva pardal olemisega. Mööda ruttavad kõrged, kumerad, sumedad mäed oma varasügises kirjususes. Kaugelt näib nende pind ühtlaselt pehme nagu vaip, tegelikult latv ladva kõrval. Mõnel pool on järsule mäenõlvale rajatud mitmekorruselised kivimajad ja nende kõrval oliivikasvandused. Kuidas nii järsul tõusul liikuda ja töötada saab, on raske ette kujutada. Aga ka vaadet ei suuda ma ette kujutada, kuigi tahaks. Iga natukese aja tagant läbime väikseid külasid, kus ei ole liikvel kedagi. Pilve kiskuv taevas ähvardab sügist, vaikust, tagasi tõmbumist. Kaugelt hakkab paistma järjekordne küngas, kuid selle otsas on nähtav miski, mis meenutab keskaegset rüütlilinnust, aga on selle kohta natuke suur - selge, et see on Camerino, küll linn, kuid ikkagi keskaegne. Hilisõhtusel jalutuskäigul ütleb üks itaallane, et see meenutab tema kodulinna Spoletot, ja värskelt siiamaale saabunud ameeriklane vastab, et tegelikult meenutab iga siinset väikest linna. Nii tüüpiline, kui see ka poleks, ei väsita need pisikesed Kesk-Itaalia künkalinnad iial. Päevase aja bussisõidud vääriksid oma hinda ka siis, kui need mind kuskile kohale ei viiks. Looduskino reaalajas, läbi bussiakna. Siiski, Camerinosse jõudes tervitab meid niiske ja karge, väga külm õhk ning tume taevas kõrge tempel-kiriku kohal. Nagu oleks mingisse kohtumõistmise paika jõudnud. Korraks paitab meid ka päike, kuid viivuks vaid.

Tulime laulma. Perugia koor on oma rahvusvahelisuses väga eriline ning täis pulbitsevat, armastusväärset ja inspireerivat energiat. Tol pühapäeval oleme kõik natuke sassis, kes lihtsalt magamatusest, kes eelmise õhtu pikast pidutsemisest. Loivame kontserdipaika, teise kirikusse, mis meie veidraid enesetundeid kuidagi ei leevenda - akustika on kehv, lauldes teisi ei kuule, rääkimata klaverist. Esinejaid on neli koori ja igasuguse tasemega. Viimane, kel jätkub jõudu, vokaali ja tehnikat, esitab repertuaari stiilis Mozarti Requiem "Lacrimosa", mis ilma ja sünge kirikuga sobib ideaalselt, kuid kuna nad kasutavad saateks fono, siis see muudab elamuse selles ajaloolisest autentsusest pakatavas keskkonnas ilmselgeks absurdiks!

Itaalia sügis on sünge, külm, palju tumedam, kui see Eestis võiks olla. Selles pole midagi armsat ja kurblikku. See on raske. Eriti, kui pole kahte kampsunit, mille sees elada ja ringi liikuda. Aga vähemalt on selles elus mingi oma passioon ja teravus, dünaamika. Loodusega pole siin nii palju pistmist, kui inimeste varjuga sellel.

Vägagi murelikuks teeb see, mis siin toimub. Kuidas see riik ägab. Noorus on hukas hoopis teises mõttes, kui siiani teadsin, muig, ja mul on sellest tõesti väga kahju. Mõned, diplomeeritud magistrikraadiga, otsivad aastate viisi mistahes tööd ükskõik, kus, ja ei leia seda. Majandus käib allamäge, kultuur ning kunst ja haridus üldiselt on esimesed kohad, kust lõigatakse toetused, ja niigi on ülikoolid kõik tasulised, muuhulgas läheb hunnikute viisi pappi ka poliitikute ja nende vennapoegade taskusse, mis on täiesti avalik, aga tsensuur massimeedial ning enda kaitseks välja mõeldud seadused ei lase kellelegi sekkuda. Ka poliitiline opositsioon on nõrk ja killustunud ning ei suuda millegagi välja astuda. Pooled inimesed hoiavad maksudest kõrvale. Televisioon on täis idiootseid saateid ja telešõusid sädelevate poolalasti bimbodega, isegi uudistes ei kajastata tõelist olukorda. Peaminister on riigi suurim häbiplekk. Maffia on tõhusam viis turvalisust tagada, kui politsei. Mis veel on Itaaliale alles jäänud? Minevik?

Kõige selle unustamiseks tuleb pidutseda rohke veiniga ning nostalgiliste lauludega, mida me Camerinos ka tegime. Kõige lahedam on kohata autentseid itaalia vanureid, kes oma kepsakuses annavad paljudele noortele silmad ette. Peale kontserti oli meile korraldatud õhtusöök ühes restoranis, kus serveeriti õige mitu käiku head ja paremat ning isehakanud õhtujuht, üks hobusenäoga blond onu ühest eakate koorist, valas kogu saalile omavalmistatud koduveini. Õhtu nael oli minu jaoks meesteansambel, kes laulis (küll mitte mandoliini saatel) üliemotsionaalsete kõrgete nootidega "O sole miot". Ülejäänud loomulikult üürgasid kaasa. Sündinud, ja ühe õhtu tenorid, ma mõtlen.

Teine esimene käik pasta näol "O sole mio" saatel

Musikaalsed malendid Camerino peaväljakul

Jah, selles kooris on vaba ja kosmopoliitset hingamist, mis teeb õhkkonna inspireerivaks. See on üleüldisest Itaalia mentaliteedist väga erinev. Perugia tõesti on minu linn. Üks minu linn.

Koolis olen hetkel vabagraafika osakonnas "lõksus", sest ei tea, millal illustratsioonikursus algab ja kuidas see välja nägema hakkab. Otsustasin tekitada endale mingi raamatulaadse projekti, mis kevadeks valmis saada, selle asemel, et rabeleda erinevatel suvalistel kursustel, lastes end voolul kanda. Aeg surub peale ja teadmised, mis siin aasta jooksul saan, peavad olema võimalikult rakendatavad, väga sihipärased. Esimese kahe nädala tulemus on aga mõned pehmelaki tehnikas tõmmised. Olen veetnud trükikojas rohkem aega, kui terve eelmise aasta jooksul kokku. See kõik on huvitav, meelelahutuslik ja kahtlemata poeetiline... aga. On ikka see "aga", mis närib. See ei ole päris see, mida ma siia tegema tulin. Võib-olla see on lihtsalt tunne. Ma arvan, et ma pean neid tehnikaid tundma üleüldise erialase teadmise mõttes, seega kasutan võimalust, aga laiemas plaanis on see nagu, selle asemel, et maapõuest varandust otsida, kobestada pinnast, või midagi säärast - ja seda olen juba teinud mitu korda erineval moel. Aga see on kõrvaline.

 Vaadates enesele silma ja nähes koguaeg peegeldusi

Mingis mõttes on jälle kogu minu elunägemus nagu trükkimine, trükiplaat ja tõmmis, mis omavahel peeglis, ehk siis täielikult vastandid, aga sümmeetriliselt identsed. Kui ma ei mõista midagi või tunnen vastakaid emotsioone millegi suhtes, siis nähtuse olemuse lahti kodeerides tekib selle suhtes hoopiski omalaadne inspiratsioon. See on ehk üks põhjustest, miks mind tõmbavad kõik vastandid ning miks ma ei suuda kunagi keskenduda ühele, sest ma näen alati selle peegeldust milleski diametraalses. Võib-olla on neid magneti kahte poolust siis vaja? 

Accademia di Belle Arti di Macerata! Figo!

Akadeemia fuajee. Ütleme, et seal on sisemine ilu :)

Teisipäeval läksin oma uude kooli, Macerata Kunstiakadeemiasse, kokkusaamisele õppejõududega, nagu esimese kursuse kutsikas. Juba esimene kohtumine oli saatuslik - selleks oli grafica d'arte (vabagraafika) suuna professor Lelario, kes alustas päris algusest... ja ehk lõppu ei jõudnudki. Kuulajateks olid esimese kursuse üliõpilased ja mina. Ma ei kujuta küll ette, mis tundega nad võisid sealt ruumist lahkuda, sest üks põhilisi asju, mida õppejõud korrutas, oli, et neid, kellel on tulevik kunstis, on nende hulgas parimal juhul üks isik, ning realistlikumalt on see osaühik umbes 4 inimest 600-st. Ja kui teatri- ja muusikaülikoolides tehakse kitsam valik, ehk siis, ilmselgelt, tung on palju suurem, siis akadeemiasse võetakse vastu palju inimesi, kellest suur enamus, otsesõnu, visatakse lihtsalt mingi aja(bakalaureuse) pärast minema. Karm argument juba enne esimese akadeemia-aasta algust! Keelitas meid lugema, end mitmekülgselt harima, maailmas toimuvaga kursis olema, ning hurjutas meid selle eest, et lihtsalt magame oma akadeemia-aastad maha. Süütunne juba enne algust! Igatahes, mina pigem muigan selle jutu peale, sest et ka minu maaliaastatel, see tähendab, kui EKA-s maali bakalaureust tegin, oli meie põhiõppejõu Kaido Ole peaaegu iganädalane epistel umbes sama sisuga, ehk mitte nii ähvardav, ent tööle sundiv. Nagu õpetaja muiste, vaikiv kari üliõpilasi ümber, ammulisui kuulamas ning alandlikult noogutamas või piinlikkustundest naeratamas. Mõnel puhul oli sellest tõesti kasu, teisel puhul tõmbusid inimesed koolist üldse eemale. Tema ütles pigem, et need, kes pole selle eriala jaoks loodud, kaovad ise ära ning väljendas kahetsust selle suhtes, Lelario kasutas aga väljendit "viskame ära" (otsetõlkes) :D eks Itaalia konkurents on kordi ja kordi karmim! Pealegi on siin kunstimeelega inimesi võimalik, et palju rohkem. Kunst ja muusika on elementaarsed. Igatahes, mind see lugu väga ei hirmutanud, vaid ainult süvendas minu arusaama, et kunstiga seotud aladel tööd leida on haruharva ette tulev saatuse õnnistus, ning et selleks, et mingile tasemele jõuda, on vaja kõigepealt palju kräppi toota. Milline rõõm, et tänasel päeval ma vähemalt saan ise kiiresti aru, kui ma mingi jamaga hakkama olen saanud. Eksimused ja valesti valitud rajad ka ikkagi viivad mingile maale.

Igatahes, Lelario jutulõng keris end lahti inimese tundlikkusest, haprusest, sisemisest poeesiast ja vajadusest olla haavatav. Ta tahtis meieni tuua kunsti allikat, inimlikku peeglit ning ei rääkinud sõnagi graafikatehnikatest. Pärast küsitlust teemal "Milline oli viimane raamat, mida lugesid?" jõudis ta graafika semantilise tähenduseni. Graafika on jälg, märk, midagi inimesele ainuomast, põhilist. See kas on, või seda ei ole. Kõik põhineb binaarsel süsteemil, nagu arvutidki. Tehtud jälg kirjutab oleviku tulevikku. Inimene saanud inimeseks siis, kui otsustas jätta endast maha märked, leidis olevat vajaliku joonistada end kaljuseintele. Sel hetkel lõi ta enda jaoks tuleviku. Jälg, seletas Lelario, on vahendav element mineviku ja tuleviku vahel. Olevikku sisuliselt ei ole, sest kalkuleeriv mõistus teeb kõike mingi eesmärgiga, eesmärk iseenesest on aga juba käesolevast hetkest loobumine. Siinkohal tuleb appi minu enda interpretatsioon, sest iga detaili ma enam ei mäleta. Aga minu jaoks lõi respekti, et keegi julgeb nii sisulisi asju esimesel päeval rääkida, Tallinnas ma sellega enam harjunud ei ole. Õppejõud kinnitas veel, et üheks käimalükkavaks protsessiks on hingevalu, dolore :D , mis nihutab meid harjumuspäraselt kohalt ning teeb meid jälle nägijaiks. Kummaline, kuidas mugav rutiin tekitab elu, mida pärast võid samahästi mitte mäletada, ja mingit vahet ei ole. Puhas tõde, terav nagu žilett. 

Tutorial :)

Et ma olen graafikat õppinud ainult ühe aasta ja sedagi koolist eemal, tehes omi projekte omaette, ning vältinud estampgraafika tehnikaid, siis pole ma selle tegevuse sisusse enne üldsegi mitte süüvinud. Olles muidugi ka suhteliselt skeptiline n-ö vanamoodsate, aeganõudvate ja ebaökonoomsete, elitaarasete ja kulukate tehnikate suhtes, on see kõik mulle väga uus, seega kulus see sissejuhatus mulle kenasti ära. Graafika niisiis on materjali, trükiplaadi sisse tungimine ja selle struktuuri, seega trükiomaduste muutmine, samal ajal, kui maalimine ja joonistamine on nagu ehitamine, materjali lisamine mistahes pinnale, mis annab kunstnikule tegelikult palju rohkem vabadust. Estampgraafika näib olevat mõeldud keerulistele isiksustele, kes tahavad liigutada midagi ka iseenese sees :)

 Trükikoda 

Loenguruum

Igatahes, tunnid algavad järgmisel nädalal ja mina võtan osa nii illustratsiooni- kui vabagraafika suuna kursustest(kui mulle juba plaadid kätte torgati ja öeldi, et mu käekiri pole illustratsioonilik :D ). Nii et proovin siis ka trükikunsti. Trükised, mida mul õnnestus näha, olid minu nägemuse järgi tehniliselt väga meisterlikult teostatud. Seega olen õiges keskkonnas nendeks katsetusteks. Ometi on siin kõigest sügavtrükivõimalused, ma pole 100% kindel, äkki ka kõrgtrükk, aga kindlasti mitte litograafia. Selles suhtes tervitan Eesti Kunstiakadeemiat! Itaalias saab litograafiat harrastada näiteks Sardiinial :D 

Vabagraafika, prof Lelario aine raames peame muide lugema raamatuid - Italo Calvino "Le città invisibili" (Nähtamatud linnad) ja Barthes "Impero Segni". Mis keeles ma neid küll loen, ei kujuta ette. Peaks kiiremas korras välja mõtlema!!! 

Samuti, kui vähegi saan, võtan graafilise disaini aineid, väga lahe oleks proovida veebidisaini ja õppida kunstiajalugu! Arvan, et ka viimaseks on Macerata professoritel suurepärane tase. Igatahes, ootan kannatamatult tunniplaani. 

Muide, eelpoolmainitud Andrea Lelario veeb: http://www.andrealelario.com

Tüüne ja maine Macerata

Minu kodu kaardile ei mahu, see on kirdes, vanalinnast väljas, 

aga sellegipoolest 15 minuti jalutuskäigu kaugusel...

Mu koduke on väikene, kuid nõnda armas minule... Macerata on tõesti pisike linnake, küngas keset põlde. Asub mägede ja mere vahel, nii et mõlemani on umbes 20 kilomeetrit. Mägedes pidavat saama jää peal uisutada - selle proovin varsti ära. Ja Civitanova mere ääres pidi olema kingade ja muu moekauba kohalik meka, kahjuks sinna mul just suurt asja pole :D

Borgio San Giuliano - Macerata kõige järsem tänav, minu "lemmik"

Kuid nagu Perugiaski, on siin all-linnast müüride vahele jõudmiseks vajalik teatud hulk võhma, kuid asi pole nii hull - pärast kahte pikka mäkketõusu päevas on süütunne trenni mittetegemise pärast igapäevaselt veidi väiksem. Siiski, jooksmas olen püüdnud juba ühe korra käia, aga kaua sa ikka mäest üles-alla lippad, või siis...pole ma sellega lihtsalt harjunud. Inimesed tänaval vaatasid imelikult küll ja ühest pizzeriast mööda joostes andis keegi õuebaaris oma seltskonnale kõva häälega teada, et ka nemad peaks jooksma minema. Mida eeskuju! :D

Ühe sõbra aknast, Macerata vanalinna põhjaservast avanev vaade 

Kuid siin avalduvad, nagu karta oli, aspektid Itaaliast, mida Perugias eriti ei märganud - nimelt kellaaegade ja kokkulepete mugandumine või nende ilmselge ambivalentsus. Aeg lihtsalt voolab mööda ja meist läbi ning jätab oma jäljed ühekoos inimestega, kes selles ajas meiega kokku puutuvad. Sellest lähtuvalt muutub ka edasine plaan ja tegutsemine. Kui plaan üldse oli. Ma ei saaks öelda, et kulgemine on mõtteviis, aga pigem midagi kontrollimatut, nagu meelevibratsioon, kui hakata sõnu leiutama. Samas on igapäevaseid asju, mis on alati kindlalt paigas, näiteks söögikorrad inimeste päevaplaanis, kui midagi fundamentaalset. Üks veidrus peale siesta, mil just siis, kui mul kõige rohkem vaja on, kõik poed ja asutused suletud on (ca kella 13st 16ni), on kohalik tava, et bussipiletid on kõikjal konstantselt otsas, isegi bussides! Absurdsemat olukorda ma ei tea nimetada, ausaltöeldes. Kusjuures bussid käivad kellaajaliselt väga täpselt, mis siis, et ma nendega sõita ei saa, isegi kui tahaks! Seetõttu ma käin ikka jalgsi ja seda ilmselt seniajani, kui ilm ära keerab. Igas mõttes hea. Praegu näib, et ilm läheb iga päevaga aina kuumemaks ja kuumemaks, puud ei kolletu mitte sügisest, vaid lihtsalt kuivavad päikesest. Mina sulan ja mõtlen, kuidas saaks mere äärde. Samuti käib siin-seal peast läbi, miks ma olen ainus, kes kannab võimalikult väheseid riideid, samal ajal, kui kohalikud on kõik pikkade pükstega, mõni isegi (ilmselt kaunistuse mõttes) salliga. Ja samal ajal kaebavad kuumust. Muide, natuke offtopic, aga viimane üleriigiline uudis on see, et tsensuuri mõttes pandi itaaliakeelne Wikipedia kinni. Põhjuseid ja muid asjaolusid ma ei tea. Assurdo!

Michela ja Paola meie maja lävel koos pisikeste hüljatud, üliarmsate kassipojakestega!

Minu kodu, minu maja on aga minu kindlus, mis ime! Kõige ilusam ja mugavam, avaram elupaik, mida selles linnas näinud olen. Saladuskatte all - isegi ilusam, kui majaomaniku enda kodu. Meie kahekorruselises residentsis, kus elab sel aastal neli itaallannat ja üks eestlanna :) , on avar elutuba kahe diivaniga (nii et olete kõik teretulnud külla ning ilmselt õnnestub teid ka kuskile magama paigutada), mis omakorda üürikorteritest harulduseks on, isegi kamin, kaks kena vannituba, rõdu, rääkimata eluks vajalikest nähtustest, nagu telekas, wifi(millega ühendumine mul praegu küll ei õnnestu!), pesumasin, ahi, teoreetiliselt isegi nõudepesumasin, aga ka seda me ei kasuta. Ja majakaaslased on äärmiselt vahvad, kellest ühte, nimelt oma toakaaslast, ma veel kahjuks kohanud ei ole. Seega on mul veel luksus elada suures kaheses toas üksi ning varahommikuni blogi kirjutades ärkvel olla :) Varsti loodetavasti veab kool ja toakaaslane mind normaalsesse elurütmi. Samas pole ma aastaid kellegagi oma tuba jaganud, nii et see saab huvitav olema. Vähemalt ei saa ma väga suurt segadust tekitada, sest mul pole siin eriti asju. Riideidki on nii vähe, et mul on absoluutselt igast oma hilbust juba pooleteise kuu jooksul kõrini saanud. Olgu, fookus tuleb suunata mujale.

"Kontor" ja Umbria poster, täpsemalt Lago(järv) Trasimeno'ga, 

mille sain Perugia lõpuaktuselt kaasa. Mälestused veavad mind tagasi...

Tom and Jerry'ga tekk :)

 Kodu. Casa mia.

Meie päikseline rõdu 

See nädal möödub sisseelamise lainel, või pigem, aega maha lorutades ja tasapisi asju ajades. Tegelikult muidugi tuleks lahendada Eestis pooleli jäänud problemaatikaid, nagu filosoofia kursuse lõpetamine, ühe kunstiprojekti arendamine jms. Homme lähen teen endale sellise asja nagu codice fiscale, maksude maksmiseks vajalik kood, mis teeb mind praktiliselt Itaalia elanikuks. Samuti alustan homme uut koorielu, jätkates veidi ka vana - Perugia kooriga tuleb oktoobri keskel kontsert Camerinos, Macerata lähedal. Kummaline on teha üht kontserti mitu korda, eriti oma soolo-osa. Aga eks siis näis. Homme liitun aga Macerata ülikoolikooriga, mis pidi kuuldavasti olema heal tasemel ning mis pidi tihti esinema. Koor näib olevat üks paremaid vahendeid oma vaba aja loominguliseks ja seltskondlikuks täitmiseks ning oma elu rikastamiseks, eriti välismaal - blending in :) Igatsen aga Perugiat, kärarikkaid õhtuid, sinna jäänud ning Itaalia peale laiali sõitnud sõpru, isegi Eestit(kuid mitte Eesti ilma, loogika). Ilmselgelt on mul praegu liiga palju planeerimata aega.

Viale Leopardi väljaspool linnamüüri

Miks ma üldse koolist ei räägi? Misjaoks ma üldse siin Itaalias olen? Tahan sellest eraldi postituse teha. Tasapisi hakkan ju oma eesmärgile lähenema. Kuu aega pidu ja pillerkaart peab suubuma lõpuks loomingulisse õitsengusse, eks? :D Selles aitab mind Macerata Kunstiakadeemia ja selle suurepärane graafikaosakond, millega olen juba põgusalt tutvust teinud. Samal ajal, kui sisuline pool on sügavamast sügavam ning muidugi põnev ja objektiivses mõttes heal kunstilisel tasemel, on ametlik asjaajamine sellest nii lahus, et ma ei oska oma peas õppeplaani ning reaalset õppeprotsessi kohe mitte kuidagi kokku viia. Loodan osa müsteeriumist lahendada homme. Peatse kommunikeerumiseni ja siis juba täpsemalt akadeemiast, kunstist ja loomingulisest hingamisest :)

Lõpetuseks üks tore ja äärmiselt levinud partisanilaul Itaalia iseseisvumisajast nimega "Bella Ciao" - märgib võitlust rahu nimel igal tasandil. Kummitab mind pärast esmakordset kuulmist pidevalt.