Rahvusvahelised suhted (pühapäev Franciscusega)

 Kas tohib teile tutvustada - Franciscus Assisist?

Et esimene koolipäev, pühalik ja ebatavaline 1. september oli üsna rahulik ning päädis uude koju sisseelamisega, siis järgmisel otsustasime õhtul välja minna, istuma „treppidele“, kus tutvusime taas hulga tudengitega, kes on üsna pea minemas Erasmusesse või õpivad välismaalaste ülikoolis mõne teise kursuse raames. Samal hommikul oli olnud täiendav suuline keeletest, et meid vastavalt tasemele gruppidesse jaotada. See läks väga kenasti, ehk et sain neist kõige tugevamasse! Tähendab, et ma õpin selle kuu jooksul kindlasti väga palju. Pärast tulemuste väljakuulutamist õnnestus mul leida üles teine salapärane eestlane Perugias, kelle avastasin juhuslikult ülikooli Erasmus-tudengite listist – Ott. Rõõm kaasmaalase üle oli suur, sest me mõlemad olime saabunud siia, oletades, et teisi eestlasi siin kindlasti pole. Samas, oma keelt rääkida on siin väga veider, see tundub kontekstist liiga väljarebitud. Suuremat vajadust selle järele õnneks või kahjuks pole, sest seltskonnas oma veidrat salakeelt rääkida on ülejäänud inimeste jaoks algul küll naljakas, kuid lõppkokkuvõttes vist ebaviisakas. Teiste rahvuste esindajaid näib olevat rohkem – väga palju on hispaanlasi, kuid nad näivad hoidvat omaette, ning sakslasi, kes on tunduvalt seltskondlikumad, võib-olla inglise keele oskuse pärast. Hispaania tudengitega tuleb rääkida itaalia keeles, sest sellest saavad nad paremini aru ning ka mina mõikan lihtsamaid asju nende keeles. Päris palju olen kohanud ka hollandlasi ja minu heaks sõbrannaks siin on juba saanud üks tüdruk Belgiast, kes räägib samuti flaami keelt. Tundub, et paljud, kes on siia tulnud, oskavad veel teisigi keeli(väljaarvatud hispaanlased), niisiis olen praktiseerinud ka prantsuse keelt, kuigi see on hetke situatsioonis väga keeruline, sest vägisi ja tahes tahtmata lähen üle italianole. Selline keelte virrvarr on nii segadusttekitav, et paar korda olen hakanud inglise keele asemel lobisema oma kaaslastega puhtas eesti keeles, ise sellest sugugi aru saamata.

Muide, vestlust teise Erasmus-tudengiga alustada on väga lihtne – küsid, kust ta pärit on ja millisesse linna pärast kuuajase keelekursuse lõppu läheb, kaua ta on itaalia keelt õppinud ja mis ta eriala on... ja juttu jätkub kauemaks :) Kogu see hiigelkamp on reeglina ülisõbralik ja huvi üksteise vastu on suur.   Kogu nädalavahetuse olen veetnud nendega, itaallasi ei paista aga kusagil. 

Laupäeval tegime seltskonnaga, kellega sain tuttavaks eelmisel õhtul linna peal, väljasõidu maalilise järve äärde Castiglione del Lagos.  See on populaarne sihtkoht ja kuurort paljudele Hollywoodi tähtedele, näiteks pidavat seal olema maja Stingil, Robert de Nirol jt. Samuti on see esimene koht, kuhu erasmuslased sammud oma vabal päeval sammud seavad. Suplesime, jutustasime, einetasime, külastasime kindluse sees olevat linna. Huvitav on, et üks keeletudeng Beirutist, Liibanonist teadis hästi Eestit pantvangidraama pärast Bekaa orus. Muidu aga aetakse Balti riigid omavahel segamini – kui nad vaid teaksid, kui erinevad need on! 

Täna, pühapäeval, tegime teise tripi teiste inimestega, ning seekord Assisisse, kus on Püha Franciscuse haud ja talle pühendatud kirik. See on ka palverännakute sihtpunkt ning tänagi oli meie külastuse ajal maa-alune kabel tulihingeliselt palvetavaid, pomisevaid, hauakivi vastu liibunud, nutta tihkuvaid usklikke täis. Ausaltöeldes oli see üsna hirmutav vaatepilt ning ajas kananaha ihule. Aga (kunsti)ajalooliselt on see väga eriline paik, ning on minu jaoks püha juba selle pärast. Kirik on täis Giotto, Cimabue ja Simone Martini freskosid! Olen neid seni imetlenud vaid kunstiajaloo õpikutest, reprodelt, gooti kunsti käsitlevatest raamatutest. Seinad ja laed olid maale täis ning mulle tundus, et ma võiks neid vahtida tundide viisi, ilma et väsiks. Olen gootika fänn, võiks öelda, kuigi kõlab kahtlaselt:) See kujutamisviis, kus on veel väljaarenemata renessanslik perspektiiv, väga reglementeeritult korrastatud pildipind ja kindlas järjekorras ning mõõtkavas kujutatud tegelased, nendega seotud tähenduslikud sümbolid läbipõimituna emotsionaalse süžeega... Ja pastelsed, kristallselged värvid ning lehtkuld! See oli vapustav elamus. Vanalinn ise, kõrgete ja paksude müüride vahel, asub mäenõlval, mis on Perugia vanalinnast selgelt näha, kuigi asub kolmveerand tunni kaugusel. Enamus hooneid on tõeliselt keskaegsed, pakuks, et alates vähemalt 12. sajandist ning täpselt sellised, mida kohtasin ka kirikus freskodel. Taolised esinevad ka vanamoodsate illustratsioonidega muinasjuturaamatutes :) 

 

Keskaeg ja selle kultuur ongi vist meie ajastu inimeste jaoks ajalooliste faktide mõistmine müütide pinnal. Fantaasia kasutamine on vältimatu, sest selle ajastu inimeste eksistentsi eesmärk oli praegu domineerivast hoopis erinev. Ma ei tea, aga arvan, et religioossest ja filosoofilisest vaatepunktist oli elu siis rohkem pühendus... See on teema, millega tegeleks meeleldi veel selle aasta jooksul Itaalias olles, sest ajaloolises keskkonnas võimendub see huvi aina enam. Ilmselt on siin lugemiseks ka rohkelt materjale... kui keele ainult selgeks saaks!