Pilguheit Paradiisi - Cagliari. I osa

Niisiis, pöörates selja olevikule, rändame nüüd eelmisesse nädalasse ja ületame lahe, mis eraldab Sardiiniat ja Itaaliat - ma ei tea selle nime. Ja oletame, et ka õues on natuke kuumem, kui siin praegu on, pakuks 31 kraadi. Tunnetame voogavat ja niisket mereõhku. 

Niisiis, on 26. augusti varahommik ja ma lähen rongile, mis näib lausa ebareaalne - graffitist kirju ja sõites müriseb, mis jube. Oma mõtteidki ei kuule. Valentina ja tema ema saadavad mind rongijaama ja aitavad mind vagunisse. See sõiduriist meenutab pigem mängurongi, sest on väga kitsas ja aeglane ja kummalise kujuga - samaaegselt kandiline ja ümmargune - retro? Aga igivana igal juhul. Pärast 40-minutilist vappumist jõuan Sassarisse, ülikoolilinna, kus on modernne rongijaam, mitte poollagunenud räämas majake ja mõned põõsad. Ometi on seal vaid üks kassa ja pileti ostmine ning õigele perroonile jõudmine võtab kõigest mõne minuti ja kogu ülejäänud aja loen ja kuulan aeglaselt Cagliari rongi ootavate inimeste veidrat kõnepruuki - see ongi sardi keel! Saan sellest aru nende väheste väljendite abil, mis Valentina mulle nalja pärast õpetas. See kõlab natuke slaavipäraselt ning rohkem on sel ühist katalaani, kui itaalia keelega. Sõit kestab neli tundi ja selle jooksul esitleb Sardiinia mulle oma iidseid mägesid, mis on samuti veidra kujuga - ühtaegu järsud ja samas nagu kõrged platood, äkki nimetatakse selliseid kõrgendikke kiltmaadeks? Veel näen lõpmatuid põlde ja pragunenud, kuivanud ja põlenud maastikku, päike on sellele liiga teinud. Mingi nurga alt meenutab see mulle Aafrika savanni, kõik on justkui lage, üksikute kaharate puudega ja üldmulje on kuidagi pruun. Aga Tuneesia ongi Cagliarile väga lähedal.


Reisi jooksul magan palju ja Cagliarisse jõudes on mul juba vastas minu couchsurfing-host Filippo, kellega olen juba eelnevalt rääkinud telefonis ja saatnud hulgaliselt sõnumeid. Ta on väga viisakas, aga samas viskab nalja, aga säilitab ikkagi teatud tõsise distantsi. Ilm on tõeliselt kuum ja nii Filippo kui ka teised kohalikud kannatavad selle all ja kaeblevad igal võimalikul hetkel stiilis „Che caldo!!!(Kui kuum!!!)“ ja fakt, et mulle see meeldib, paneb neid kulme kergitama. Pärast seda,kui olen end tema tuppa sisse seadnud, läheme jalutuskäigule loodusparki, mis vanasti oli soolatööstuse valduses, uudistama flamingosid. Soola distilleeriti seal mereveest, nii et suur ala on basseine täis , mis on kivimüüridega üksteisest eraldatud. Mis puutub Filippo tuppa, siis tema kolib sealt oma tööruumi, nii nagu itaallaslik külalislahkus nagu kord ja kohus ette näeb... Tegelikult on temast üldse niigi lahke mind vastu võtta: alles hiljem nägin tema profiilist, et ta ei majuta couchsurfereid, vaid soovib nendega ainult tassikest kohvi juua ja ringi jalutada! Lisaks kõigele sellele on ta väga kannatlik minu aeglase itaalia keelega ning õpetab mulle hulgaliselt uusi sõnu, tänu oma loodusarmastusele eriti loomanimesid. Samuti pildistab ta mind salaja, kui mina parasjagu oma aparaati tüüneid vaateid püüan. 

Õhtul viib Filippo mind peole kõige taevalikumasse seninähtud vabaõhulokaali, mis asub ühe kalju jalamil ja all. Terrassi vahetus naabruses on baari tuledes sillerdav meri! Öö edenedes voolab rahvast aina juurde, tundub, et see on kõige populaarsem klubi Cagliaris. Enamus inimesi tunduvad minust vanemad, umbes 28-40-aastased. Tundub, nagu kõik oleks siin, sest klubisse viiv mägine ja kurviline kitsas kruusatee on mõlemal pool autosid täis pargitud ja seda paari hea kilomeetri ulatuses. Kogu lokaal vetrub vanade ja kuulsate lugude rütmis ja itaallaste ilu ja stiilsus paitab meeli veelgi enam. Mitmetasandiline päikesevarjude ja rannabaari stiilis madalate lauakestega terrass kihab mõnusalt. Tutvun mitmete Filippo sõpradega, kellele üritatakse selgeks teha, kui hästi ma itaalia keelt oskan, aga läbi aina tugevamaks muutuva muusika on tõeline eneseületus üldse millestki aru saada. Varsti enam muud üle ei jää, kui lihtsalt tantsida. Aga troopiline atmosfäär on kütkestav! Ja siis, kui enamus inimesi enam muud ei oska rääkida, kui palavusest ja higistamisest, murrame rahvamassist läbi ja läheme tema lähimate sõpradega jalutama Cagliari vanalinna, Castello'sse(kindlus). Kesk- ja vanalinn on üldiselt väga avarad ja seal on palju tänavabaare, aga ruumi jääb ülegi – tänavamuusikutele, tänavatsirkusele ja tänavaturule. 

Ka ei ole Cagliari eriti turistlik linn, kuigi näeb sedamoodi välja. Alles viimastel aastatel on tehtud jõupingutusi, et seda promoda ka selle nurga alt. Kuigi Cagliaris elab rohkem kui 150 000 inimest ja ta on regiooni halduskeskus, pakub turismi seisukohast tugevat konkurentsi palju väiksem, aga ehk erilisem Alghero, kust olen just saabunud. Ometi on nad niivõrd erinevad, Cagliari vanalinn on natuke müstilisem ja peenem, samal ajal kui Alghero meenutab kuurorti. Lõpuks olen nii väsinud, et ei suuda enam võõrkeelseid lauseid moodustada ja siis tundub eestikeelsete lugude laulmine kuidagi loomulik uneks valmistumine. Seda muidugi Filippo rõõmuks!