Kirjand ehk keskkooli lõpu pakend

Üks hiline õhtu tulin kesklinnast tulema ja tahtsin viimase marsruuttakso peale minna. Jäin oma teekaaslasega tema bussipeatusesse juttu rääkima ja ootasin, kuni ta oma bussi peale astus. Siis pöörasin pilgu paremale ja tõdesin, et minu marsruuttakso sõitis just nüüd ja just praegu mööda. Polnud midagi teha, isegi mitte vihastada. Erinevad plaanitsused rebisid mõtteid pooleks ja ma astusin viiskümmend meetrit trollipeatuse poole ning kakskümmend meetrit tagasi, siis jälle kolmkümmend meetrit peatuse poole... ja otsustasin, maksku, mis maksab, trolliga linna äärde sõita(elan aga linnast nii viis kilomeetrit väljas). Lisanduv probleem oli, et telefoniaku oli nii tühi, et ei võtnudki enam kella vaatamisekski elu sisse. Linna äärde jõudsin küll, ja püüdsin bensujaamast helistada koju, mis sugugi välja ei tulnud. Jalgsi öösel koju kõmpida tundus aga tobe, kõigest. Järsku pakkus üks suvaline, aga usaldusväärne keskealine naine mulle bensiinijaama poes küüti. Ta oli tulnud vastu oma pojale, kes nagu minagi taksost maha jäi. See oli pika halli mantli ja poolpikkade juustega suitsetav keskkooliboheem, sugugi mitte haruldast liiki... õllest purjus ja kimus närviliselt suitsu. Autos avati mulle kõige selle tagamaad - see tegelane oli kirjutanud keskkooli lõpukirjandit, oli endast väljas ning korrutas, et kukub läbi, seostas oma valitud teema sobivalt tühjusega... ja mul oli tast kahju, kuid tundsin endas siiski valitsevat iroonial, tundes neid dekadentsihooge. Aga ma ei mäleta enam neid nii selgelt. Mis edasi sai, oli, et napilt enne minu mahaminekut - see teeots võtab maksimaalselt kümme minutit - mainis kergelt pettunud, kuid mitte eriti üllatunud ema, et poiss oli proovikirjandi eest saanud 95 punkti ja et ta käib ühes Tallinna eliitkoolis, mis ikka edetabelite tipus troonib. Samas, kus käisin mina. Pingsa kaasaelamise tõttu seda välja pahvatades jõudis mulle autos valitseva masenduse taust liigagi hästi kohale, ning ma loodan, et ka see muserdunud koolipoiss sai oma õhtusse vaheldust, sest tema eufooriline reaktsioon väljendas kõike muud, kui seda, et ta sel päeval oma kirjandi tuksi oli keeranud. Minu viimaseks sõnaks jäi kergendusest tulnud mingisugune lausemoodustis, mida ma ei mäleta, aga mis tahtis öelda, et selles koolis pole miskit sellist karta, mis ta suure suuga ise ennustas. Aga jaa, ma tean, mis selle kirjandiga selles koolis on. See on must maa. :)

Sellist äratundmist kuue aasta tagusesse keskkoolilõpetamisse polegi enne olnud. See aasta liigutas mägesid. Tuli ennast pakendada mingisse söödavasse vormi, kui nii võib öelda. Kompleksid, probleemid, kogu vastuolus loomingulisus ning äkilised rõõmud tuli tasandada kõigile mõistetavasse normaalsusse ning eelmainitud ekstreemsused vormistada sissejuhatuse ja lõpuga lõikudeks. See oli minu jaoks väga tähtis ja loomulikult ma sain sellega hakkama. Oli selline projekt, mis saavutas oodatud tulemuse, aga läbi paraja võitluse ja kibeda vaeva, mis puutus just kirjutamisse. Justkui kaheteistkümne aasta kasutegur seisnenuks selles neljaleheküljelises formaalses kirjatükis. Samas, küpsuskirjandiks seda ju nimetatakse. Mina tundsin ennast pärast nende õpitud elutarkuste kirjapanekut küll nii nagu enne eksamiruumi astumist, aga need eneserebimised tegin ära lihtsalt paar kuud varem. Loomulikult ei saa mainimata jätta aastatepikkuseid kiskumisi ja sekkumisi, mida ma selle poisi juures ära tundsin, kellest enne rääkisin... Kasvamise luuvalu ja lihaskrambid, mis muud. Kuna see on mulle endale nii tuttav, siis ma ei oskagi seisukohta võtta, kas peaks täiskasvanuks saama, või mida see üldse tähendab. Kas loomingulist pinget tuleks säilitada või töötada mahendamise suunal, et sa inimestele ka reaalselt kohale jõuaksid. Või siis on sul mitu palet, ja kahepalgelisuseks seda ka nimetada ei saa. Võtad kirglikust ja segasest sisekosmosest ja vormid mingiks maheduseks. Me harjume sellega lõpuks ära...

Kaks laiku lund

Kaks laiku lund

on naabri maja taga

Päike põletab ajusid

Tolm teeb suuri kaari

läbi raagus puude võre

Mis see kohiseb kaunilt

Nägin kordumatut und

nii kui öhe vajusin

et meri laulis

ja vahepeal köhis

siis ümises vaikselt edasi

aga kuulda enam polnud.

Tihe udune tuba

ilma liigsete tuledeta

vaikse tehissahinaga

on rõhuvalt kodune.

Kui ma lähen puude alla kõndima

siis võib juhtuda, et ahvatlus

ootab mind selles padrikus,

kus on mu tundmatud omad asjad,

mis ei oska ise olla.

Mis see tantsumuusika nüüd on,

mille järgi samm ei tule välja.

Peaks panema pead kokku

ja mõtlema välja,

sest muidu me siia kõndima jäämegi.