On tekkimas harjumine. Ja tunda on igapäevase elu rahulikku pulssi. Väikeses linnas elamine nõuab rahu, leppimist ja piisavalt igapäevaseid toimetusi. Minu jaoks on sellises pisemas kogukonnas elamine täiesti uus kogemus, samuti on veider käia päeva jooksul viis korda kodust läbi ja koguaeg väikse territooriumi raadiuses nagu orav rattas ringi lipata. Ühest küljest on tore, et see ei väsita, isegi, kui pidevalt treppe ja nõlvu mööda üles-alla turnida. Inimesi ei voori tänaval nii palju kui Tallinnas ning suuri kaubanduskeskuseid lihtsalt ei eksisteeri.
Teisest küljest annab suure linna melu mingi sellise elamuse, mida vist igatsen. Tahaks millegi puhul ennast igati ära ehtida ja mõnda peenesse kohta välja minna. Perugia on aga üliõpilaste kants, kus kogunetakse õhtuti istuma ja õlut jooma katedraali ette treppidele, nii et pole põhjust. Kõrgeid kontsi oleks ammugi võimatu kanda – tänavad on selleks liiga auklikud või kaetud iidse, nüüdseks äralagunenud kivisillutisega. Itaallannad, siiski, on selleks, nagu ka kõigeks muuks, täiesti võimelised. Tahaks tunda glamuuri hõngu... :D tegelikult ma usun, see on siin kusagil olemas, aga ma pole seda lihtsalt märganud. Olen välisüliõpilaste vati sees ja ei tea, kuidas sealt välja saada. Tegelikult praegu veel vist ei tahagi, sest olen saanud tuttavaks paljude põnevate noorte inimestega, kellel minuga sarnased huvid või kellel lihtsalt lai silmaring. Nii et, tänu taevale, oleme esmastest tutvustest edasi jõudnud ning vestlused on tõesti vaimu toitvad.
Naljakas on, et kuna omavahel räägime tihti, niipalju kui isu on, itaalia keeles, ning enamus inimesi, kellega suhelnud olen, on kas sakslased või hollandlased, siis ma tunnen, kuidas minu hääldusse hiilib vaikselt saksa aktsent. Ma olen selliste mõjutuste suhtes väga vastuvõtlik, nii et oht on täiesti olemas. Muidugi oleks see tõeliselt veider, aga noh, nime järgi juba olen sakslane... Üks asi, mis mulle sugugi ei meeldi, on minu inglise keel, mis on lihtsalt hädaabinõu ja ei midagi enamat. Igapäevaelu puudutavaid termineid tean itaalia keeles juba paremini. Mul on kõrini inglise keeles sõnade otsimisest, nii et näib, et on olemas tungiv vajadus minna praktikale või mõnele pikemale kursusele ka Suurbritanniasse või USA-sse. Teine võimalus on piirata oma tegevus Itaalia ja Prantsusmaaga, siis ei peaks muretsema :) Pärast nädalat Sardiinial oli tõeliselt raske moodustada lauseid inglise keeles, ilma iga nimisõna mõne itaaliakeelsega asendamata.
Muidugi on möödunud ka terve nädal koolis käimist, mis oli algul väga väsitav, aga tundub, nagu oleks ka sellega ära harjunud. Asi on selles, et üksi elades on keeruline jääda koju ja puhata või tegeleda oma asjadega - miski kisub uksest välja. Kaua sa ikka oma karbis istud, kus puudub muu info välismaailmast, kui aknast kostuvad tellingutel töötavate ehitajate ja õues mängivate laste hõiked. Pole ei televisiooni, mis itaallastele on muuhulgas äärmiselt oluline, ega internetti, isegi mitte raadiot. Aja säästmise ja intelligentse meelelahutuse seisukohast on see muidugi eelis. Enamasti algavad tunnid kell 8 hommikul, nii et oma monolocalest pean natuke peale 7.30 välja minema, ja hommikuti on olnud üsnagi jahe. Samas, vaade orgude ja mägede, uduviirgude vaheldumisele ning imeilusale heledale Assisi linnakesele on ilulaeng terveks päevaks. See lihtsalt ei jäta ükskõikseks.
Tunde on meie kursusel nelja sorti: itaalia keel, suulised harjutused, keelelaboratoorium ja civiltà ehk itaalia kultuur, ajalugu ja ühiskond. Et kõik õpetajad tunnevad end liigagi vabalt, sest oleme kõige edasijõudnum grupp, siis sõna meile eriti ei anta, isegi mitte „suulistes harjutustes“. Seega toimuvad tunnid liigagi akadeemilises loenguvormis, sisu loomulikult on huvitav. Samas on välja kujunenud aktivistid, kel on pidevalt käsi püsti ja kes ei lase rääkida ei õpetajal ega teistel, kellel on küsimusi :) Ilmselt on õpetajate eesmärk intensiivkursusel võimalikult palju infot korraga edasi anda ja niisama lobisemine mingil teemal võtaks ehk liialt aega. Samas ei räägi enamus meist sugugi vabalt, ehkki arusaamine on üsna heal tasemel. Ja praktikat väljaspool kursust ka ei ole tulenevalt juba eelpool mainitud välisüliõpilaste vatist. Sakslastel muidugi on tõeline sakslaste vatt, mis on veelgi tihedam ja isoleerivam. Nean ennast korduvalt, et nende keelt ei oska, aga kas ma peaksin?
Esimese kursuse nädalaga on tekkinud ka teatav nägemus Itaaliast ja selle maa omapärast. Ilmselgelt on info, mis sellest maast väljapoole levib, teistsugune ja suhteliselt ühekülgne võrreldes sellega, mis kirevus siin tegelikult valitseb. Itaaliast kui ühtsest regioonist saab rääkida vaid poliitilises või diplomaatilises kontekstis. Ja üksteisest väga erineva iseloomuga pole mitte ainult Põhi või Lõuna, nagu igal maal kombeks ning mis Itaaliale poolsaare kuju tõttu vägagi omane, vaid tegelikult peaaegu iga regioon(regione), nagu Umbria või Marche või Veneto. Itaalia keelt ajalooliselt ei ole olemas, see loodi ehk määrati kindlaks 1300. aastal Firenzes, Toscanas. Miks just see regioon? Sest asub umbes keset Itaalia territooriumi. Sellest ajast peale hakati seda keelt õpetama ning ülikoolides on õpe toimunud just selles „dialektis“. Ometi on tegelikult igal regioonil oma keel, ning näiteks liguurlastel(Põhja-Itaalia) ja sitsiillastel on pea võimatu üksteisest aru saada. Huvitav on, et tegelikult on elav ja igapäevane keel isegi Toscanas tänaseks suhteliselt palju muutunud, kui seda võrrelda ametliku kirjakeelega. Samal ajal on võimalik lugeda Petrarcat ja Dantet ilma tõlketa, sest see on seesama keel, mis on ametlikuks kirjakeeleks tänapäevalgi. Muidu igapäevases suhtluses tuntakse esimesest lausest tänu dialektile või aktsendile ära, kust vestluskaaslane pärit on. Isegi grammatika võib olla eri piirkondade keeltes erinev! Igal regioonil on olemas omakeelne televisiooniprogramm/kanal ja organisatsioon, mis tegeleb keele säilitamisega(vrd Eestis Võro Keele Instituut). Ja loomulikult pole neis paigus vaid dialekt erinev, vaid ka kombed, inimeste temperament, loomulikult traditsioonilised toidud jne. Iga itaallane on oma regiooni üle uhke ning omab kindlaid väärtushinnanguid teiste piirkondade suhtes. Üht päritolu inimesed on nendes küsimustes loomulikult vankumatul üksmeelel. Aga on ka üldised tõed, nagu et õiget pizzat saab ainult Napolist ja mujal seda valmistada ei osata. Tuleks mainida, et Itaalia kui rahvusriik sündis alles 1861. aastal ning selle esimene pealinn oli hoopis Torino. See on üks olulistest põhjustest, miks Itaalia oma olemuselt on kõike muud, kui ühtne.
Muide, kas teate, kust tuleb väljend „soolane hind“? See väljend on levinud ka itaalia keeles, nimelt „prezzo salato“, ja sool siinkohal tähendab rikkust. Soola destilleerimine ja kaevandamine on Itaalias olnud üks olulisi jõukuse allikaid. Perugia ja Umbria ajaloos on mänginud olulist rolli „Soolasõda“ 1500-1540. aastatel. Kuna soola saadi merest ja Umbria on ainus regioon, millel puudub rannik, siis ostsid siinsed inimesed „valget kulda“ Sienast. Paavst Paolo III Farnese sundis neid aga seda soetama Ostiast ning kõrgema hinna eest. Seepeale vähendasid umbrialased aga oma soolatarbimist ning ei kasutanud seda enam oma põhitoiduaines, leivas. Umbria leib on siiani traditsiooniliselt mage, peaaegu maitsetu – võin kinnitada, et on tõesti :) Sellise reaktsiooni peale aga vallutas paavst Perugia, lõhkus maha siinsete kõrgel positsioonil olevate perekondade elamud ning ehitas nende peale Rocca Paolino – kindlustuse, mis sünge ja labürintlik nagu keskaegne vangla. Praegu saab seda kaudu liikuvate treppidega all-linna ja bussijaama.
Et tunda end koduselt ja tavapärasel tasemel inspireerituna ning samas häält vormis hoida, liitusin ka Välismaalaste Ülikooli kooriga. Meid on hetkel veel väga vähe, sopraneid umbes neli, mitte rohkem alte ja tenoreid pole üldse. Tuttav olukord? Siiski on inimestel teatav kogemus ja lugude õppimine käib üsna kiiresti. See on õigupoolest projektikoor, sest kuu lõpus lähevad peaaegu kõik Itaalia peale laiali ning kontserdile, mis on oktoobri keskel, keegi vist ei jõua. Et see aga toimub Macerata lähedal, kus siis juba õpin, saan osa võtta ja mul paluti ka üks lugu klaveril mängida. See on vaimustav! Ülikooli aulas on mul võimalus enne kooriproove harjutada ning sealne Yamaha klaver on väga ilusa kõlaga, ka aulal on hea akustika, eriti aeglasemate ja kergema faktuuriga(?) teoste jaoks. Püüan jõuda ka konservatooriumi raamatukokku, et leida üles oma lemmiklood ja võtta õppimiseks midagi uut. Ootan esmaspäevi ja kolmapäevi nagu tõelisi eneseväljenduslikke maiuspalasid.
Tegelikult väikeses linnas elamine vist jätabki päris palju aega ja energiat õppimisele. Macerata on aga kaks korda väiksem – mida ma seal terve aasta teen? :D Ehk tuleb käia end Roomas „värskendamas“ või pärast aasta lõppu New Yorki lennata :D ? Või piisab Tallinnast...
Lõpetuseks meeldetuletus Cagliari-reisist -
Philippo, minu Couchsurfingu host ja mina :)
No comments:
Post a Comment