Värviliste emotsioonide polüfoonia!!! (jah, liig, mis liig)

Head aega koolimaja - Palazzina Valitutti!

Niisiis minu aeg siin Perugias hakkab lõppema. Sõidan ülehomme kogu ülejäänud aastaks ära Maceratasse.
Enamus sõpru on juba lahkunud või kohe lahkumas. On kurb, kuid me ei ütle hüvasti - Euroopa on väike ning Itaalia veelgi väiksem, jagasime lubadusi külla sõita ja jälle Perugiasse kokku tulla. Keelekursus on läbi, eile saime diplomid. Minu tasemeks on selle järgi määratud B2+. Ehk siis sama tase, kui prantsuse keeles. Vähe imelik, et prantsuse keeles sinnamaani jõudmiseks läks ca 17 aastat (?), aktiivselt õppides 11 ning itaalia keel tuli kahe aastaga. Romaani keeled on omavahel nii sarnased, et mul õnnestub vahel ühtteist ka hispaanlaste jutust aru saada.
Kursuse lõpuaktus oli eufooriline - mul ei ole kunagi nii armsat lõputseremooniat olnud. Ilmusid muusikalised üllatused, mis muidugi iseenesest ei ole enam mingi üllatus, et kõik on äärmiselt andekad nii keeltes kui kunstides... Ja muidugi kõik said oma õpetajatelt musi! :D aktuse käigus juhtus sellega seoses muidugi vägagi naljakaid ja piinlikke hetki... mis polnud sugugi paha! Mõned pildid sellest vahvast üritusest saan varsti lisada, kui need teiste inimeste fotokatest internetti ilmuvad. Aga ükshaaval diplomite jagamine lõppes püstijalu tormiliselt üksteisele aplodeerimisega. Õpetajad olid fantastilised ja ma võin öelda, et õppisin ikka tõesti palju. Tegelikult tahan omal käel grammatika õppimisega edasi minna, sest tunnen ebakindlust selles vallas. Ja muidugi tuleb sõnavara arendada ja raamatuid lugeda...

Meie Agnes enne kirjalikku eksamit

Lõpueksamipäev nägi mul välja aga selline, et eelmisel õhtul kooriproovist tuleneva väsimuse tõttu olin tukastanud kella 23 paiku, kuid vaatamata oma soovile tund aega hiljem õppimist alustada, ärkasin alles kell 3. Polnud midagi teha, tõusin üles, keetsin oma armsa väikse mocca-kannuga espressot ja võtsin õpikud ja interneti lahti, et õppida congiuntivot. Kes romaani keeltest midagi teab - see on väga tricky - prantsuse keeles on sama asi subjonctif. Mis siis, et ma praegugi täpselt aru ei saa, millal ja millist congiuntivo vormi täpselt kasutama peaks, siis ma oskan seda vähemalt moodustada. Nelja tunniga jõudis ka erandvormid pähe taguda. Kahjuks eksamis oli selles vormis vaja kõigest neli lauset moodustada ning ma oleks seda ka ilma õppimata osanud. Okei, kõik on millekski vajalik :) Suuliseks eksamiks pidime valmistama ette väikese presentatsiooni ning selle olin juba nädalavahetusel valmis mõelnud - rääkisin Arvo Pärdist ja tema muusikast ning väga huvitavast loojateest. Minu rõõmuks olid minu õpetajad tema nime kuulnud ning mul õnnestus neis tema loomingu vastu huvi äratada. Rääkisin (kahjuks?) nii, nagu varrukast tuli, see tähendab, et tegin tavalisi vigu, nagu spontaanselt jutustades ikka, kuid õnnestus suulisest osast saada punktid 28/30, nagu ka kirjalikust. Kokku siis ümardatigi diplomile 28/30 või kümnepallisüsteemis 9. Olen rahul. Aga ikka oleks võinud rohkem õppida. Kodutööde aeg läks rohkem suhtlemisele...

Viimase nädala sisse on mahtunud nii palju, kui Eestis tavaliselt kuu aja sisse. Maganud olen seetõttu pöördvõrdeliselt vähem.

Lingvistilised õed: Agnes(Ungari), mina, Siru(Soome/Island)

Umbes nädal tagasi moodustasime oma keelekursuse soomeugrikate(soomlanna Siru, ungarlanna Agnes ja mina) ja sakslanna Isabeliga vokaalansambli - perfektne ajastus, kas pole? :D Siin näivad kõik olevat muusikud, ja harrastavad muusikat kõrgel tasemel. Itaalia vist tõmbab selliseid inimesi? Igatahes, tegin ettepaneku proovida ära õppida Olav Ehala "Näkilaul", mille inglisekeelne tütarlastekoori seade mul arvutis oli. See osutus üsna keeruliseks võrreldes sellega, mida ETV tütarlastekooris kogesin, aga põhimõtteliselt on see nüüd valmis ja ei kõla halvasti! Harjutasime umbes kolm proovi. Salvestasime ja ehk varsti saab videot näha ja laulu kuulata:)

Isabel meie ansamblist

Meie kontserdi plakat

Teiseks tuli valmistuda eileõhtuseks koorikontserdiks, kus mul oli suur au teha üks klaverisoolo. Ärevus oli suhteliselt suur, sest viimati mängisin mingil üldklaveri kontserdil poolteist aastat tagasi(sic!) Aga nii imelist esinemiskogemust mul vist polegi veel olnud. Tõesti pabistasin, aga samas teadsin, et see on minu lugu, nii et ainuke asi, mis teha tuli, oli lihtsalt avada uks enda südamest publikusse ja püüda seda umbes viie minuti jooksul lahti hoida. Tundub, et õnnestus. Mängisin Bachi Goldbergi variatsioonide Aariat. Elasin väga sisse ja nautisin iga helisevat nooti, mis aula üpris suurde järelkajasse lendas. See oli ülima hapruse tunne. Ilmselt sellises seisundis mängimine võimaldab luua ... midagi. Ma ei ole vist kunagi oma esinemist samal ajal niimoodi väärtustanud. Aplaus igatahes oli mulle tohutult suur kingitus. Rääkimata komplimentidest :) Koori dirigent ütles, et inimesed saalis olid sulgenud silmad ning et ta nautis seda kui puhast ilu. Kujutate ette, kui palju annab selline vastukaja mulle tagasi? Muidugi tahan edaspidigi mängida :D
Laulmine oli ka muidugi tore, aga pika harjutamise ja läbilaulmise tulemusena vahest muutub nauding väiksemaks ja mu soolo oli niivõrd tähtis koori lugude kõrval, et ma ei oska viimast praegu kuidagi kommenteerida.
Soliste muidugi oli veel - meie pianist Ettore, kes mängis Liszti ja tehniliselt väga keerulisi palu, ja 19-aastane võimsa ja sädeleva häälega ooperibass Ryan, kes esines aariaga Puccini "Bohème"ist. Nemad muidugi on profid:) ehk siis neid kuulata on nauding.

Voci dal Mondo

Pärast kontserti väsinute, kuid loomulikult õnnelikena, läksime ühte pizzeriasse tähistama ja osa koorist ära saatma. Laulsime kontserdil esitatud lood taas kaks korda kõvemini läbi - üks muide oli Verdi "Va, Pensiero" "Nabucco"st, ja muidugi ülejäänud restoranikülastajad laulsid kaasa. Sõime hiiglaslikke ja vapustavalt maitsvaid.... pitsasid, loomulikult! :D ning jõime imehead kohalikku Umbria veini. Ma naudin siinset olustikku väga, sest inimesed elavad, armastavad, suhtlevad, tunnevad, laulavad, vahest ka vihkavad...aga neis on nii palju kirge ja ikkagi armastus on see, mis domineerib. Inspiratsiooni on nii palju!
Lihtne on olla ja teha seda, mida naudid. Sotsiaalsest vaatepunktist see itaallastele muidugi suurt kasu ei too, arvestades seda, et lapsed elavad 30-35.eluaastani kodus... Kuigi muidugi kõik, nagu minagi, üritavad tulevikku oma huvidega kuidagi siduda. Saatused on erinevad.

Näljased lauljad

Aga jälle olen sattunud muusikahuviliste seltskonda, õigemini ma polegi tihedamalt suhelnud inimestega, kes ei teaks muusikast palju või kes poleks muusikud. Koori tõttu on see rohkem teemaks, aga tean, et paljud erasmuslased, kes Itaaliasse tulnud, õpivad muu hulgas ka kunstiajalugu. Loomulik :)

Muide, meie koori nimi on Voci dal Mondo - Maailma Hääled ja meil on/olid lauljad peale minu Belgiast, Hiinast, Ungarist, Soomest, Rootsist, USA-st... Slovakkiast? ja loomulikult Itaaliast. Seltskond vaheldub kiiresti, sest enamus kursusi meie ülikoolis on kuised kuni aastased. Seetõttu vist väga kõrget taset ei õnnestu saavutada, aga inimesed õpivad ikkagi üpris kiiresti. Nagu ütlesin, siis enamus on käinud konservatooriumis või õppinud vähemalt ühte instrumenti. Samuti eileõhtune publik koosnes enamuses muusikutest. Teadsin, et seal istub mitu pianisti...

Koori dirigent Alberto tegi meie ansamblile suurepärase pakkumise - tulla varsti jälle nädalaks ajaks kokku Perugiasse, et valmistada ette päris meie oma kontsert. Ta lubas teha meiega proove ning muidu meid igati aidata. Samuti leidis koha tema noodikogus meie ansambli esimene ja loodetavasti mitte viimane lugu, eelpool mainitud Olav Ehala "Näkilaul", millest ta äärmiselt vaimustunud oli. Varsti saadan talle veel eesti muusikat. Vaat, siis, muusika kui diplomaatiavorm. Eriti sellises kontekstis - Perugia, kus on poole maailma noored koos. Olen äärmiselt põnevil!

Aga jah, mul on siin hetkel veel tõesti kodu - armsad sõbrad lähiümbruses... kellega käime pea iga õhtu väljas. Rahakotile see ehk nii hästi ei mõju, tujule aga küll. Nüüd juba räägime enamasti itaalia keeles, see ei tundu inglise keelest eriti raskem, väljaarvatud väga hilistel tundidel, kui aju enam keerulist grammatikat lauseteks kokku ei suuda panna.

Bacio - magus Musi

Teemapööre -
Kui keegi teab midagi Perugia lähedal asuvast šokolaadivabrikust Perugina, siis võin öelda, et olen seal nüüd käinud n-ö klassiekskursiooni raames - ning Perugina kuulsaim toode Bacio(musi) on mitmes eri variandis ja korduvalt ära proovitud. Tegu on imehea maiustusega, mille sees on alati üks armastusega seotud tarkus või vanasõna ja mitmes keeles, et kõik ikka aru saaksid. Ja muidugi, need laused on igas kommis erinevad. Tegu on väga romantilise maiuspalaga - ehk kirjutan selle ajaloost ning nimest hiljem - aga mõte on selles, et see toode annab võimaluse kinkida kellelegi MUSI ehk "bacio" :) Lisaks õppisin vabrikus ka šokolaadikommide valmistamise kohta nii mõndagi! Ehk osutub veel kasulikuks.

Kahekümne nelja päeva grammatika

Eluks vajalik grammatika...

Paar ööd tagasi käis Perugiast üle äikesetorm, mis puhus meilt kuuma suveilma natukeseks ajaks minema. Välk ja mürin kestis pikalt ja tundus aset leidvat otse voodi kohal - ja mul ei tulnud pähe akent sulgeda. Unenägudesse sukeldumine oli seetõttu raskendatud ning alateadvus šokeeritud. Varahommikul kooli minnes viskasin otsustavalt üll' oma karvase jaki ja tõstsin pea kohale musta vihmavarju. Tunne seejuures oli väga veider, nagu ka vaatepilt - hall ja tilkuv Perugia. Ilm muudab siin nii mõndagi, sest avalik linnaruum täidab kohati sama funktsiooni, kui kodu või kellegi teise kodu või hoopis baar või pubi. On soe, on õhku, on palju kulgevaid inimesi. Täna aga jälle paistab päike meie peale ja teeb südamed soojaks. Isegi väsimus, mis kogunenud liigsetest öistest väljas uitamisest, sulab selle päikese käes ära.

Iganädalane kultuurireis Umbrias - seekord Vana-Rooma aegne linnake Bevagna

Rõõmusõnum on aga kodune internet, mis on mõnes mõttes ka paras häda, sest kodune õppimine, mis puudutab konspektide üle vaatamist ja grammatika ja sõnavara õppimist, on jäänud veidike unarusse. Vähemalt ma kasutan keelt igapäevaselt, aga et paremini aru saada ja rääkida, tuleb ikka natuke pingutada ka. Äsja imbus koori hulk itaallasi, mistõttu selgus, et Välismaalaste Ülikoolis saavad õppida ka kohalikud. Neile mõeldud erialade sisu on itaalia kultuuri ja keele tutvustamine ning arendamine välisriikides. Kooris käimine, tundub, on hea otsus niisiis ka keelepraktika mõttes. Esmaspäeva õhtul pärast proovi lihtsalt ei saa teisiti, kui tuleb minna koos sööklasse ja siis pubisse. Seltskond on nii tore ja laulmine nii inspireeriv, et lahkumine Maceratasse võib olla üpris nukker. Ilmselt on tunne vastastikune, sest mind keelitatakse järjepidevalt siia jääma, nagu see oleks võimalik :)

Söökla on odavaim viis süüa - pasta või muu eelroa, salati/lisandi, jogurti/puuvilja, leiva ja piiramatu koguse joogi eest maksan kokku 2 €. Perugia Ülikooli tudengid söövad hoopis tasuta - see on osa nende stipendiumist.

Mõtted liiguvad aga juba Macerata suunal - õnnestus linna pühapäeval kaeda ja sellega tutvust teha. Ainuke buss sinna(nagu ka rongid) käib hilisõhtuti. Niisiis sadasin kohale laupäeval kella poole 22 paiku. Mulle tuli bussijaama vastu Loris, kelle juurde end couchsurfing.org kaudu ööbima smugeldasin, kuna ühtegi hostelit ma internetist ei leidnud. Põhjus, miks mulle see portaal hirmsasti meeldib, on, et kohtudes ühe (tavaliselt intelligentse, abivalmi ja omapärase) couchsurferiga, võid olla kindel, et leiad veel hulga uusi tuttavaid ja miks mitte ka sõpru. Maceratas õnnestus jutule saada keelte/filosoofia doktorantidega, kes elavad Lorisega samas majas, tutvuda esimese lauljaga ülikooli koorist, kuhu ma kindlasti isegi lähen, ühe kurnatud baarmeniga, kes ka toaüürikuulutustega tegeleb ja rääkida paljude inimestega tänaval, nagu ikka Itaalias(sest ma lihtsalt ei oska kuskile minna ilma teed küsimata), mis siis, et tänavad olid pühapäeval inimtühjad, kõledad ja hallid. Ühepäevase reisi eesmärk oli tegelikult muidugi leida tuba, kus kogu ülejäänud aasta elada. Naljakas, et ma tean juba, et otsustan sellised asjad vastavalt esimesele muljele, mis juba telefonis omanikuga rääkides tekib. Nii ka seekord. Veenvate argumentide hulgas oli muidugi ka fakt, et kaks kolmest samas majas elavad tüdrukust õpivad samuti Kunstiakadeemias. Ning jah, meie korter on terve maja! Ruumikas, avara elutoa ja internetiga, igati sisustatud. Omanik on ääretult sümpaatne ning ebaitaallaslikult korrektne. Peale meie esimest kohtumist oli ta lugenud Eestist juba nii palju, et mu hämmeldus ületas kõik senised piirid. Kõige selle tipuna arvas tema abikaasa, et Tallinn on sama suur linn kui Rooma. Respekt! 

Macerata, Piazza Mazzoni

Macerata on aga väga, väga väike - 40 000 inimest ja asub Marche regioonis idarannikul. Huvitav, kui suurt osa linnaelanikest ma kooliaasta lõpuks tunnen? 

Keelekursustel olen läbi imbunud grammatikast, aga tuhin on hoopis joonistada. Üle pikkade aegade hakkasid minu vihikusse ilmuma juhuslikud kritseldused. Täna lõpuks õnnestus osta tühjade valgete lehtedega vihikuid ja mõned vildikad. Teen varsti ühe "Koosjoonistamise", aga ilmselt olen ainuke, kes pliiatsit hoiab... Vaba looming on minu grammatika - uued seosed, võrdlused ja konstruktsioonid meelelisel tasandil - väike semantiline ühepajatoit?

Perugias olen veetnud 24 päeva. Itaalias ühtekokku 30. 

Harjutusi rahulikuks eluks

On tekkimas harjumine. Ja tunda on igapäevase elu rahulikku pulssi. Väikeses linnas elamine nõuab rahu, leppimist ja piisavalt igapäevaseid toimetusi. Minu jaoks on sellises pisemas kogukonnas elamine täiesti uus kogemus, samuti on veider käia päeva jooksul viis korda kodust läbi ja koguaeg väikse territooriumi raadiuses nagu orav rattas ringi lipata. Ühest küljest on tore, et see ei väsita, isegi, kui pidevalt treppe ja nõlvu mööda üles-alla turnida. Inimesi ei voori tänaval nii palju kui Tallinnas ning suuri kaubanduskeskuseid lihtsalt ei eksisteeri.

Teisest küljest annab suure linna melu mingi sellise elamuse, mida vist igatsen. Tahaks millegi puhul ennast igati ära ehtida ja mõnda peenesse kohta välja minna. Perugia on aga üliõpilaste kants, kus kogunetakse õhtuti istuma ja õlut jooma katedraali ette treppidele, nii et pole põhjust. Kõrgeid kontsi oleks ammugi võimatu kanda – tänavad on selleks liiga auklikud või kaetud iidse, nüüdseks äralagunenud kivisillutisega. Itaallannad, siiski, on selleks, nagu ka kõigeks muuks, täiesti võimelised. Tahaks tunda glamuuri hõngu... :D tegelikult ma usun, see on siin kusagil olemas, aga ma pole seda lihtsalt märganud. Olen välisüliõpilaste vati sees ja ei tea, kuidas sealt välja saada. Tegelikult praegu veel vist ei tahagi, sest olen saanud tuttavaks paljude põnevate noorte inimestega, kellel minuga sarnased huvid või kellel lihtsalt lai silmaring. Nii et, tänu taevale, oleme esmastest tutvustest edasi jõudnud ning vestlused on tõesti vaimu toitvad.

Naljakas on, et kuna omavahel räägime tihti, niipalju kui isu on, itaalia keeles, ning enamus inimesi, kellega suhelnud olen, on kas sakslased või hollandlased, siis ma tunnen, kuidas minu hääldusse hiilib vaikselt saksa aktsent. Ma olen selliste mõjutuste suhtes väga vastuvõtlik, nii et oht on täiesti olemas. Muidugi oleks see tõeliselt veider, aga noh, nime järgi juba olen sakslane... Üks asi, mis mulle sugugi ei meeldi, on minu inglise keel, mis on lihtsalt hädaabinõu ja ei midagi enamat. Igapäevaelu puudutavaid termineid tean itaalia keeles juba paremini. Mul on kõrini inglise keeles sõnade otsimisest, nii et näib, et on olemas tungiv vajadus minna praktikale või mõnele pikemale kursusele ka Suurbritanniasse või USA-sse. Teine võimalus on piirata oma tegevus Itaalia ja Prantsusmaaga, siis ei peaks muretsema :) Pärast nädalat Sardiinial oli tõeliselt raske moodustada lauseid inglise keeles, ilma iga nimisõna mõne itaaliakeelsega asendamata.

Muidugi on möödunud ka terve nädal koolis käimist, mis oli algul väga väsitav, aga tundub, nagu oleks ka sellega ära harjunud. Asi on selles, et üksi elades on keeruline jääda koju ja puhata või tegeleda oma asjadega - miski kisub uksest välja. Kaua sa ikka oma karbis istud, kus puudub muu info välismaailmast, kui aknast kostuvad tellingutel töötavate ehitajate ja õues mängivate laste hõiked. Pole ei televisiooni, mis itaallastele on muuhulgas äärmiselt oluline, ega internetti, isegi mitte raadiot. Aja säästmise ja intelligentse meelelahutuse seisukohast on see muidugi eelis. Enamasti algavad tunnid kell 8 hommikul, nii et oma monolocalest pean natuke peale 7.30 välja minema, ja hommikuti on olnud üsnagi jahe. Samas, vaade orgude ja mägede, uduviirgude vaheldumisele ning imeilusale heledale Assisi linnakesele on ilulaeng terveks päevaks. See lihtsalt ei jäta ükskõikseks.

Tunde on meie kursusel nelja sorti: itaalia keel, suulised harjutused, keelelaboratoorium ja civiltà ehk itaalia kultuur, ajalugu ja ühiskond. Et kõik õpetajad tunnevad end liigagi vabalt, sest oleme kõige edasijõudnum grupp, siis sõna meile eriti ei anta, isegi mitte „suulistes harjutustes“. Seega toimuvad tunnid liigagi akadeemilises loenguvormis, sisu loomulikult on huvitav. Samas on välja kujunenud aktivistid, kel on pidevalt käsi püsti ja kes ei lase rääkida ei õpetajal ega teistel, kellel on küsimusi :) Ilmselt on õpetajate eesmärk intensiivkursusel võimalikult palju infot korraga edasi anda ja niisama lobisemine mingil teemal võtaks ehk liialt aega. Samas ei räägi enamus meist sugugi vabalt, ehkki arusaamine on üsna heal tasemel. Ja praktikat väljaspool kursust ka ei ole tulenevalt juba eelpool mainitud välisüliõpilaste vatist. Sakslastel muidugi on tõeline sakslaste vatt, mis on veelgi tihedam ja isoleerivam. Nean ennast korduvalt, et nende keelt ei oska, aga kas ma peaksin?

Esimese kursuse nädalaga on tekkinud ka teatav nägemus Itaaliast ja selle maa omapärast. Ilmselgelt on info, mis sellest maast väljapoole levib, teistsugune ja suhteliselt ühekülgne võrreldes sellega, mis kirevus siin tegelikult valitseb. Itaaliast kui ühtsest regioonist saab rääkida vaid poliitilises või diplomaatilises kontekstis. Ja üksteisest väga erineva iseloomuga pole mitte ainult Põhi või Lõuna, nagu igal maal kombeks ning mis Itaaliale poolsaare kuju tõttu vägagi omane, vaid tegelikult peaaegu iga regioon(regione), nagu Umbria või Marche või Veneto. Itaalia keelt ajalooliselt ei ole olemas, see loodi ehk määrati kindlaks 1300. aastal Firenzes, Toscanas. Miks just see regioon? Sest asub umbes keset Itaalia territooriumi. Sellest ajast peale hakati seda keelt õpetama ning ülikoolides on õpe toimunud just selles „dialektis“. Ometi on tegelikult igal regioonil oma keel, ning näiteks liguurlastel(Põhja-Itaalia) ja sitsiillastel on pea võimatu üksteisest aru saada. Huvitav on, et tegelikult on elav ja igapäevane keel isegi Toscanas tänaseks suhteliselt palju muutunud, kui seda võrrelda ametliku kirjakeelega. Samal ajal on võimalik lugeda Petrarcat ja Dantet ilma tõlketa, sest see on seesama keel, mis on ametlikuks kirjakeeleks tänapäevalgi. Muidu igapäevases suhtluses tuntakse esimesest lausest tänu dialektile või aktsendile ära, kust vestluskaaslane pärit on. Isegi grammatika võib olla eri piirkondade keeltes erinev! Igal regioonil on olemas omakeelne televisiooniprogramm/kanal ja organisatsioon, mis tegeleb keele säilitamisega(vrd Eestis Võro Keele Instituut). Ja loomulikult pole neis paigus vaid dialekt erinev, vaid ka kombed, inimeste temperament, loomulikult traditsioonilised toidud jne. Iga itaallane on oma regiooni üle uhke ning omab kindlaid väärtushinnanguid teiste piirkondade suhtes. Üht päritolu inimesed on nendes küsimustes loomulikult vankumatul üksmeelel. Aga on ka üldised tõed, nagu et õiget pizzat saab ainult Napolist ja mujal seda valmistada ei osata. Tuleks mainida, et Itaalia kui rahvusriik sündis alles 1861. aastal ning selle esimene pealinn oli hoopis Torino. See on üks olulistest põhjustest, miks Itaalia oma olemuselt on kõike muud, kui ühtne.

Muide, kas teate, kust tuleb väljend „soolane hind“? See väljend on levinud ka itaalia keeles, nimelt „prezzo salato“, ja sool siinkohal tähendab rikkust. Soola destilleerimine ja kaevandamine on Itaalias olnud üks olulisi jõukuse allikaid. Perugia ja Umbria ajaloos on mänginud olulist rolli „Soolasõda“ 1500-1540. aastatel. Kuna soola saadi merest ja Umbria on ainus regioon, millel puudub rannik, siis ostsid siinsed inimesed „valget kulda“ Sienast. Paavst Paolo III Farnese sundis neid aga seda soetama Ostiast ning kõrgema hinna eest. Seepeale vähendasid umbrialased aga oma soolatarbimist ning ei kasutanud seda enam oma põhitoiduaines, leivas. Umbria leib on siiani traditsiooniliselt mage, peaaegu maitsetu – võin kinnitada, et on tõesti :) Sellise reaktsiooni peale aga vallutas paavst Perugia, lõhkus maha siinsete kõrgel positsioonil olevate perekondade elamud ning ehitas nende peale Rocca Paolino – kindlustuse, mis sünge ja labürintlik nagu keskaegne vangla. Praegu saab seda kaudu liikuvate treppidega all-linna ja bussijaama.

Et tunda end koduselt ja tavapärasel tasemel inspireerituna ning samas häält vormis hoida, liitusin ka Välismaalaste Ülikooli kooriga. Meid on hetkel veel väga vähe, sopraneid umbes neli, mitte rohkem alte ja tenoreid pole üldse. Tuttav olukord? Siiski on inimestel teatav kogemus ja lugude õppimine käib üsna kiiresti. See on õigupoolest projektikoor, sest kuu lõpus lähevad peaaegu kõik Itaalia peale laiali ning kontserdile, mis on oktoobri keskel, keegi vist ei jõua. Et see aga toimub Macerata lähedal, kus siis juba õpin, saan osa võtta ja mul paluti ka üks lugu klaveril mängida. See on vaimustav! Ülikooli aulas on mul võimalus enne kooriproove harjutada ning sealne Yamaha klaver on väga ilusa kõlaga, ka aulal on hea akustika, eriti aeglasemate ja kergema faktuuriga(?) teoste jaoks. Püüan jõuda ka konservatooriumi raamatukokku, et leida üles oma lemmiklood ja võtta õppimiseks midagi uut. Ootan esmaspäevi ja kolmapäevi nagu tõelisi eneseväljenduslikke maiuspalasid.

Tegelikult väikeses linnas elamine vist jätabki päris palju aega ja energiat õppimisele. Macerata on aga kaks korda väiksem – mida ma seal terve aasta teen? :D Ehk tuleb käia end Roomas „värskendamas“ või pärast aasta lõppu New Yorki lennata :D ? Või piisab Tallinnast...

Lõpetuseks meeldetuletus Cagliari-reisist -

Philippo, minu Couchsurfingu host ja mina :)

Rahvusvahelised suhted (pühapäev Franciscusega)

 Kas tohib teile tutvustada - Franciscus Assisist?

Et esimene koolipäev, pühalik ja ebatavaline 1. september oli üsna rahulik ning päädis uude koju sisseelamisega, siis järgmisel otsustasime õhtul välja minna, istuma „treppidele“, kus tutvusime taas hulga tudengitega, kes on üsna pea minemas Erasmusesse või õpivad välismaalaste ülikoolis mõne teise kursuse raames. Samal hommikul oli olnud täiendav suuline keeletest, et meid vastavalt tasemele gruppidesse jaotada. See läks väga kenasti, ehk et sain neist kõige tugevamasse! Tähendab, et ma õpin selle kuu jooksul kindlasti väga palju. Pärast tulemuste väljakuulutamist õnnestus mul leida üles teine salapärane eestlane Perugias, kelle avastasin juhuslikult ülikooli Erasmus-tudengite listist – Ott. Rõõm kaasmaalase üle oli suur, sest me mõlemad olime saabunud siia, oletades, et teisi eestlasi siin kindlasti pole. Samas, oma keelt rääkida on siin väga veider, see tundub kontekstist liiga väljarebitud. Suuremat vajadust selle järele õnneks või kahjuks pole, sest seltskonnas oma veidrat salakeelt rääkida on ülejäänud inimeste jaoks algul küll naljakas, kuid lõppkokkuvõttes vist ebaviisakas. Teiste rahvuste esindajaid näib olevat rohkem – väga palju on hispaanlasi, kuid nad näivad hoidvat omaette, ning sakslasi, kes on tunduvalt seltskondlikumad, võib-olla inglise keele oskuse pärast. Hispaania tudengitega tuleb rääkida itaalia keeles, sest sellest saavad nad paremini aru ning ka mina mõikan lihtsamaid asju nende keeles. Päris palju olen kohanud ka hollandlasi ja minu heaks sõbrannaks siin on juba saanud üks tüdruk Belgiast, kes räägib samuti flaami keelt. Tundub, et paljud, kes on siia tulnud, oskavad veel teisigi keeli(väljaarvatud hispaanlased), niisiis olen praktiseerinud ka prantsuse keelt, kuigi see on hetke situatsioonis väga keeruline, sest vägisi ja tahes tahtmata lähen üle italianole. Selline keelte virrvarr on nii segadusttekitav, et paar korda olen hakanud inglise keele asemel lobisema oma kaaslastega puhtas eesti keeles, ise sellest sugugi aru saamata.

Muide, vestlust teise Erasmus-tudengiga alustada on väga lihtne – küsid, kust ta pärit on ja millisesse linna pärast kuuajase keelekursuse lõppu läheb, kaua ta on itaalia keelt õppinud ja mis ta eriala on... ja juttu jätkub kauemaks :) Kogu see hiigelkamp on reeglina ülisõbralik ja huvi üksteise vastu on suur.   Kogu nädalavahetuse olen veetnud nendega, itaallasi ei paista aga kusagil. 

Laupäeval tegime seltskonnaga, kellega sain tuttavaks eelmisel õhtul linna peal, väljasõidu maalilise järve äärde Castiglione del Lagos.  See on populaarne sihtkoht ja kuurort paljudele Hollywoodi tähtedele, näiteks pidavat seal olema maja Stingil, Robert de Nirol jt. Samuti on see esimene koht, kuhu erasmuslased sammud oma vabal päeval sammud seavad. Suplesime, jutustasime, einetasime, külastasime kindluse sees olevat linna. Huvitav on, et üks keeletudeng Beirutist, Liibanonist teadis hästi Eestit pantvangidraama pärast Bekaa orus. Muidu aga aetakse Balti riigid omavahel segamini – kui nad vaid teaksid, kui erinevad need on! 

Täna, pühapäeval, tegime teise tripi teiste inimestega, ning seekord Assisisse, kus on Püha Franciscuse haud ja talle pühendatud kirik. See on ka palverännakute sihtpunkt ning tänagi oli meie külastuse ajal maa-alune kabel tulihingeliselt palvetavaid, pomisevaid, hauakivi vastu liibunud, nutta tihkuvaid usklikke täis. Ausaltöeldes oli see üsna hirmutav vaatepilt ning ajas kananaha ihule. Aga (kunsti)ajalooliselt on see väga eriline paik, ning on minu jaoks püha juba selle pärast. Kirik on täis Giotto, Cimabue ja Simone Martini freskosid! Olen neid seni imetlenud vaid kunstiajaloo õpikutest, reprodelt, gooti kunsti käsitlevatest raamatutest. Seinad ja laed olid maale täis ning mulle tundus, et ma võiks neid vahtida tundide viisi, ilma et väsiks. Olen gootika fänn, võiks öelda, kuigi kõlab kahtlaselt:) See kujutamisviis, kus on veel väljaarenemata renessanslik perspektiiv, väga reglementeeritult korrastatud pildipind ja kindlas järjekorras ning mõõtkavas kujutatud tegelased, nendega seotud tähenduslikud sümbolid läbipõimituna emotsionaalse süžeega... Ja pastelsed, kristallselged värvid ning lehtkuld! See oli vapustav elamus. Vanalinn ise, kõrgete ja paksude müüride vahel, asub mäenõlval, mis on Perugia vanalinnast selgelt näha, kuigi asub kolmveerand tunni kaugusel. Enamus hooneid on tõeliselt keskaegsed, pakuks, et alates vähemalt 12. sajandist ning täpselt sellised, mida kohtasin ka kirikus freskodel. Taolised esinevad ka vanamoodsate illustratsioonidega muinasjuturaamatutes :) 

 

Keskaeg ja selle kultuur ongi vist meie ajastu inimeste jaoks ajalooliste faktide mõistmine müütide pinnal. Fantaasia kasutamine on vältimatu, sest selle ajastu inimeste eksistentsi eesmärk oli praegu domineerivast hoopis erinev. Ma ei tea, aga arvan, et religioossest ja filosoofilisest vaatepunktist oli elu siis rohkem pühendus... See on teema, millega tegeleks meeleldi veel selle aasta jooksul Itaalias olles, sest ajaloolises keskkonnas võimendub see huvi aina enam. Ilmselt on siin lugemiseks ka rohkelt materjale... kui keele ainult selgeks saaks!

Mina elan siin!

See on liiga lihtne, samas nii teistsugune, ja midagi on ikka tuttavat ja juba ka veidi harjumuspärast. Ööl enne Cagliarist ärasõitu nägin imeilusat unenägu – olime koos perega eriti värvikireval päikeseloojangul mingi maja õuel, looduse keskel, lagedal platsil. Kiikusin, laulsin ja tundsin tugevat kodutunnet. Mäletan selle unenäo värve, mis on minu puhul ekstraordinaarne – need olid erepunane, tumesinine ja tumeroheline. Igaljuhul oli see hea märk ja andis jõudu keeruliseks reisiks Perugiasse. Ja tõesti, siin on väga mõnus olla – läheb neljas päev.

Perugia on väga rahvusvaheline linn, eriti seetõttu, et siin asub lausa maailmakuulus Perugia Välismaalaste Ülikool ehk Università per Stranieri di Perugia. Põhilised elanikud näivadki olevat tudengid ja nende ümber keerleb suur osa linnaelust, neist tähtsaim on korterite ja tubade üürimine. Esimesed päevad saabumisest kulusidki elukoha leidmisele, ning seda peaaegu kõigil. Nagu juba enne teadsin, siis nii käibki – korterit ette broneerida on risk, neid tuleb käia vaatamas, ning seda saab hõlpsalt teha, elades paar ööd kesklinna hostelis. Korteriäri õitseb lausa tänavatel – inimesed, kellele on pinna väljaüürimine oluliseks osaks sissetulekust, käivad linna peal ringi ja pakuvad oma tube. Erilised sihikud on välismaalased, sest neilt võib hõlpsalt saada kätte suurema summa. Mina käisin vaatamas umbes nelja kohta, aga üks tuttav hispaanlanna lausa seitsmeteistkümmet. Perfektset varianti ta ei leidnudki, aga hasardi tõttu ei suutnud lõpetada. Minul ei ole suuri nõudmisi, eriti, kuna veedan siin vaid ühe kuu. Ometi õnnestus leida väike kööktuba, mis on ikkagi väga mugav ja hubane ning mis asub ülikooli peamajast kõigest viie minuti kaugusel. Enne valiku tegemist otsustasin, et võtan selle elamispinna, kus ma tunnen end koduselt ja kus kõik tundub sujuvat, mitte ei hinda ilu või võimalusi. Hinna suhtes muidugi olid piirid, kuigi need laienesid, sest 200 euro eest siin ühe inimese tuba üürida eriti tõenäoline ei ole. Korteriperenaine on äärmiselt sümpaatne, esimesel kohtumisel tegime juba väikse tiiru lähipiirkonnas ja võtsime koolikohvikus väikse kohvi. Tema itaalia keel on õnneks rahulik ja selge, vastandina ühe Napolist pärit tüdruku omale, kellega hostelis ühes toas elasin – tema aktsent oli nii tugev, et hääldas osa sõnu hoopis teistmoodi. Seetõttu arvas ta, et mu itaalia keele oskus on üpris kesine :D Internetti siin ei ole, mis on ehk mõnes mõttes hea, aga kahjuks ei ole mul veel ka kooli wifi kontot ja salasõna. Seda enam saan tegeleda näiteks kehakultuuriga, sest kohe kõrval on park ja toas on piisavalt ruumi jooga harjutamiseks. Tegelikult on siinsamas ka Perugia parim treeningklubi, aga jõukus ei ole just minu tugevaim külg.

 

Hetkel on väga palav, isegi korteris, aga tundub, et minu organism tuleb sellega normaalselt toime, sest ma ei tunne end uimaselt või halvasti. Pigem on mul hea meel, et ei pea jakke ja jopesid kaasa tassima või õues lõdisema. Sellist septembrit ei ole mul kunagi olnud. Eelmise aasta septembri keskpaigast olin küll kaks nädalat Lõuna-Prantsusmaal, aga siis oli tegu hoopis koori kontserttuuriga –  ka siis olid ilmad päris soojad, mida Eestiga võrrelda ei andnud.

Koolielu, kui seda saab nii nimetada, on kestnud praeguseks kaks päeva. Eile tegime taseme määramise eesmärgil kirjaliku testi, mis oli väga raske. Kuna enamus on enne siia jõudmist läbinud heal juhul mõnenädalase internsiivkursuse, siis ma ei tea, kas nad poolest testist üldse midagi aru said. Test ja ka ülesannete kirjeldused olid läbinisti itaaliakeelsed ja kuulusid umbes rahvusvahelise taseme B1(B2)-C2 oskussfääri. See tähendab, et selle läbimiseks peaks õppinud olema vähemalt ühe aasta. Mängu läksid niisiis ka loogika ning teised räägitavad keeled. Hispaanlastel on siinkohal muidugi kergem. Täna aga toimus testi suuline osa. Kõik üliõpilased käisid läbi kahe õppejõu eest, kes esitasid küsimusi stiilis „Kaua oled õppinud itaalia keelt ning kuhu suundud pärast keelekursuse läbimist?“. Samuti pidime kirjeldama ühte fotot, mis kahjuks oli mustvalge, nii et värvinimesid kasutada ei saanudki :( Tundsin end üpris vabalt ning õppejõud rääkisid väga aeglaselt ja selgelt, nii et oli meeldiv vestlus. Kogu testimise tulemusena saingi kõige tugevamasse õppegruppi. Nüüd olen kindel, et kuu lõpuks võin lobiseda kiirelt ning rohketel teemadel.

Üksi elamine nõuab ilmselt veidi harjumist, sest pärast üle pooleteise nädala pidevat seltskonnas olemist tundub see hoopis teistmoodi eksisteerimine. Aga tuleb ju tegeleda päeva jooksul ka enda asjadega, mitte ainult arutult ringi sahmida. Tunde pole ülikoolis eriti palju, niisiis on aega, et tunnetada kohalolu, eksistentsi essentsi :P Tegelikult on õige soe kodutunne see, mida endaga alati kaasas kannad. Nagu tigu oma kojas.

Mõtlesin väljendile „Minu kodu on minu kindlus“ ja järsku sain aru, et sõna „kindlus“ tähendab ju ka tegelikult kindel olemist(ingl k certitude). Kui tulla tagasi selle ütlemise juurde, siis tuleb kokku nii armsa mõttega lause. Ehk lihtlabane, aga mulle pole see kunagi pähe tulnud...

Minu s6branna ja fake-roommate Johanna Belgiast!

 Rahvusvahelised tudengid Kuulsatel Treppidel

II osa jõgiromaanist Cagliari :)

Järgmine, ülikuum ja fantastiline päev, 27. august viib meid otse umbes tunni aja kaugusele Chia randa, kus ma oma põlenud külgi päikese eest iga hinnaga kaitsen. Mõned päevad hiljem muidugi olen jälle paras kaelkirjak või kooruv tibu, kuidas soovite. Lebame lamamistoolidel(lettina) ja päikesevarju(umbrellino) all õhtuni välja, peaaegu, et kontemplatsioonis ;) Filippol pole suuremat jututuju. Juuksed seisavad õhtuks juba peas püsti – tänu meresoolale, millel kuiva šampooni efekt – ning keha katab valge kiht. Õnneks on meresool äärmiselt tervislik ning mu näonahk, mis enne reisi oli käest päris ära läinud, muutub pideva suplemise tagajärjel jälle normaalseks. Pimeduse saabudes ja kuuma käest pääsenutena võtame poole öö ajal ette toreda jalutuskäigu Cagliari vanalinna künklikele tänavatele. See on tõesti inspireeriv, pealegi õpin ära sõna „urtare“ mis tähendab teisele autole otsa sõitmist. Meiega seda ei juhtunud :)

Kolmandaks päevaks Cagliaris on plaanid grandioossed – jahiga merele! Filippo sõbranna Morena on purjespordihuviline ja tema sõpradel on väike jaht. Mina, kes ma pole purjetamisega kursis ning jahiga sõitnud, ehmatan päris kõvasti, kui paat küljele ja tekk peaaegu veepiiri ligi kaldub. Varsti muutub see lõbusaks - pigem ehmatan mina teisi oma kriiskamisega. Morena, kes harjutab jahikapteni ametit, võtab suuna „keelatud rannale“, militaartsoonile, mis on tegelikult suletud ning millele on võimalik läheneda ainult merelt. Seegi ei ole lubatud, kuid viimastel aegadel on valvurid leebemad. Varsti näemegi mägise ranniku ees hoopis teistsugust värvi merd, kui mujal. See on tõesti azzurro – türkiissinine – ja vesi on selgem, kui üheski seninähtud basseinis. Siseneme lahte ja nüüd on plaanis ujuda rannale. Mulle pakutakse lesti, proovin, kuid tunnen end nendega ebamugavalt. Samuti ei ole ilmselt mõtet proovida suuri ujumisprille ja sellega kaasnevat hingamisaparaati. Teised täisvarustuses jõuavad randa kiiresti, minule valmistavad raskusi kõigest teravad vastassuunas liikuvad lained, mis löövad otse näkku ja silma. Kael pahupidi käänatud, jõuan ka lõpuks kohale. Soolane vesi kannab õnneks nii hästi, et ujumine ei väsita peaaegu üldse. Tagasitee aga on ülimalt lihtne ning teistest maha ei jää. Teeme väikse, ülimalt idüllilise pikniku laeva pardal. Juba lonks valget veini mõjub uinutavalt. Värvid, mis ümbritsevad, panevad unustama kõike muud, tahaks lihtsalt ollagi seal ja nautida päikest ja sellest tulenevat sisemist sillerdust. Seda me ka teeme, Morena sõbrad, vanem abielupaar lähevad alla lõunauinakule, meie aga sirutame koivad välja ja võtame päikest laevatekil, keset merd. Tagasi sadamas, sõidame ühte teise privaatsesse randa, kus veedab aega terve Morena perekond ja sugulased. Seal näivad kõik üksteist tundvat. Tegu on sõjaväelaste rannaga - sinna võivad siseneda ainult militaarteenistuse inimeste pered ja tuttavad. Enne Cagliarisse naasmist külastame ka Morena vanematekodu.

Philippo aparaadist :)

Philippo ja Morena

Itaallaste lahkus, sõbralikkus ja samas ka delikaatsus on vahel sellised, et tunned rõõmu lihtsalt sellest, et oled olemas, oled heas seltskonnas ja et üksteisest hoolitakse. Kõige rohkem meeldib mulle selle kultuuri juures perekondlikkus – lapsi hellitatakse ja armastatakse maksimaalselt ja kokkutulemine on suursündmus. Võib-olla sellega seoses on itaalia noored oma vanemate jaoks lapsed kauem, kui Eestis kombeks. Tundub, et kodust ära kolitakse päriselt alles kuskil 30-aastaselt, tööpuuduse tõttu tegeletakse palju erinevate hobidega, nauditakse elu ilma liiga suurte kohustusteta, emad on ülihoolitsevad ja isad kuldsete kätega. Ma olen alati öelnud, et mul oleks nagu Itaalia perekond!