"Tere tulemast Perugiasse!" näib mulle ütlevat terve linn. No raske oli, aga teoks ta sai. Olengi nüüd kohal, kui nii võib öelda, vähemalt mandri-Itaalias. Sest kuu aja pärast tuleb jälle kolida. Tegelikult kolin korra veel ka varem, nimelt mingisse korterisse ja mingisse tuppa, aga kes teab, kuhu - loodan, et homme hommikupoole see selgub. Kõik on täiesti tundmatu ja teadmatu, lasen end juhtida juhustest... nii olen täna tutvunud nii paljude inimestega, et mul on raskusi nende kokku lugemisega. Helistanud olen veel sama paljudele - enamusel on siin sama eesmärk - leida tuba või üürida välja tuba, ilmselt veel septembriski kihab Perugia sellel lainel. On näha, et linn elab tudengite elurütmis.
Tänu Perugia välismaalaste ülikoolile, kus minagi ülehomsest itaalia keelt hakkan õppima, ja elavale turismile on siin inimeste rahvuseline ja rassiline koosseis väga kirju ja seetõttu loomulikult meeldiv. Tundub, et kõik otsivad kontakti. Kuigi ma Tartut üldse ei tunne, aga kuna kujutan ette sealset vibe'i, meenutab Perugia mulle seda. Võõraid justkui ei eksisteeriks, inimesed on nii meeldivad, nagu oleks tegu ühe rõõmsa kogukonnaga, mis jagab hüvesid, mida pakub ajalooline, peaaegu keskaegne Perugia. Õhk on rahulolust paks, seda oli tunda kohe, kui eile hilisõhtul rongilt maha ...potsatasin :) oma meeletute pakkidega.
Hostelisse jõudsin enne keskööd, õnneks, sest Rooma Termini rongijaamas olin nii närviline, et küsisin koguaeg inimestelt üle, kust läheb rong ja kas on õige rong, sest oleks ma millegagi eksinud, oleks ka Perugia hosteliga väga halvasti läinud. Teadagi, et informatsiooni ja täpsusega on Itaalias suuremat sorti probleeme, eriti sellises hiiglaslikus monstrumjaamas, nagu seda on Termini. Seetõttu käib siin kõik suuliselt, küsides ja arutledes. Õnneks see töötab hästi. Ka ööd pole just kõige pikemad olnud, seetõttu oli kuhjunud väsimus juba üsna... kaalukas. Rongist maha tulles aga oleks keerduvad tänavad nagu meenutanud suuri, korduvaid naeratusi :) nii hea tunne oli.
Ka minu senine reis on olnud naeratuse-kujuline, mille lõunapoolne tipp oli Cagliari. Sujuvalt ida poole liikudes saab kindlasti Macerata üheks kenaks põselohuks :) Aga enne tuleb itaalia keel ära õppida, pole lihtne kuulata lobisevat ja filosoofiast kubisevat itaallast!!! Cagliari imedest aga järgmises postituses. Saluti, ragazzi!
No comments:
Post a Comment