Minu linnad - Le mie città

Tee lookleb aeglaselt, sest buss ei saa järjestikke kurve kiirelt võtta. Paljud reisijad tunnevad end halvasti, sest käänulise sõidu tõttu pidev kõikumine sarnaneb laeva pardal olemisega. Mööda ruttavad kõrged, kumerad, sumedad mäed oma varasügises kirjususes. Kaugelt näib nende pind ühtlaselt pehme nagu vaip, tegelikult latv ladva kõrval. Mõnel pool on järsule mäenõlvale rajatud mitmekorruselised kivimajad ja nende kõrval oliivikasvandused. Kuidas nii järsul tõusul liikuda ja töötada saab, on raske ette kujutada. Aga ka vaadet ei suuda ma ette kujutada, kuigi tahaks. Iga natukese aja tagant läbime väikseid külasid, kus ei ole liikvel kedagi. Pilve kiskuv taevas ähvardab sügist, vaikust, tagasi tõmbumist. Kaugelt hakkab paistma järjekordne küngas, kuid selle otsas on nähtav miski, mis meenutab keskaegset rüütlilinnust, aga on selle kohta natuke suur - selge, et see on Camerino, küll linn, kuid ikkagi keskaegne. Hilisõhtusel jalutuskäigul ütleb üks itaallane, et see meenutab tema kodulinna Spoletot, ja värskelt siiamaale saabunud ameeriklane vastab, et tegelikult meenutab iga siinset väikest linna. Nii tüüpiline, kui see ka poleks, ei väsita need pisikesed Kesk-Itaalia künkalinnad iial. Päevase aja bussisõidud vääriksid oma hinda ka siis, kui need mind kuskile kohale ei viiks. Looduskino reaalajas, läbi bussiakna. Siiski, Camerinosse jõudes tervitab meid niiske ja karge, väga külm õhk ning tume taevas kõrge tempel-kiriku kohal. Nagu oleks mingisse kohtumõistmise paika jõudnud. Korraks paitab meid ka päike, kuid viivuks vaid.

Tulime laulma. Perugia koor on oma rahvusvahelisuses väga eriline ning täis pulbitsevat, armastusväärset ja inspireerivat energiat. Tol pühapäeval oleme kõik natuke sassis, kes lihtsalt magamatusest, kes eelmise õhtu pikast pidutsemisest. Loivame kontserdipaika, teise kirikusse, mis meie veidraid enesetundeid kuidagi ei leevenda - akustika on kehv, lauldes teisi ei kuule, rääkimata klaverist. Esinejaid on neli koori ja igasuguse tasemega. Viimane, kel jätkub jõudu, vokaali ja tehnikat, esitab repertuaari stiilis Mozarti Requiem "Lacrimosa", mis ilma ja sünge kirikuga sobib ideaalselt, kuid kuna nad kasutavad saateks fono, siis see muudab elamuse selles ajaloolisest autentsusest pakatavas keskkonnas ilmselgeks absurdiks!

Itaalia sügis on sünge, külm, palju tumedam, kui see Eestis võiks olla. Selles pole midagi armsat ja kurblikku. See on raske. Eriti, kui pole kahte kampsunit, mille sees elada ja ringi liikuda. Aga vähemalt on selles elus mingi oma passioon ja teravus, dünaamika. Loodusega pole siin nii palju pistmist, kui inimeste varjuga sellel.

Vägagi murelikuks teeb see, mis siin toimub. Kuidas see riik ägab. Noorus on hukas hoopis teises mõttes, kui siiani teadsin, muig, ja mul on sellest tõesti väga kahju. Mõned, diplomeeritud magistrikraadiga, otsivad aastate viisi mistahes tööd ükskõik, kus, ja ei leia seda. Majandus käib allamäge, kultuur ning kunst ja haridus üldiselt on esimesed kohad, kust lõigatakse toetused, ja niigi on ülikoolid kõik tasulised, muuhulgas läheb hunnikute viisi pappi ka poliitikute ja nende vennapoegade taskusse, mis on täiesti avalik, aga tsensuur massimeedial ning enda kaitseks välja mõeldud seadused ei lase kellelegi sekkuda. Ka poliitiline opositsioon on nõrk ja killustunud ning ei suuda millegagi välja astuda. Pooled inimesed hoiavad maksudest kõrvale. Televisioon on täis idiootseid saateid ja telešõusid sädelevate poolalasti bimbodega, isegi uudistes ei kajastata tõelist olukorda. Peaminister on riigi suurim häbiplekk. Maffia on tõhusam viis turvalisust tagada, kui politsei. Mis veel on Itaaliale alles jäänud? Minevik?

Kõige selle unustamiseks tuleb pidutseda rohke veiniga ning nostalgiliste lauludega, mida me Camerinos ka tegime. Kõige lahedam on kohata autentseid itaalia vanureid, kes oma kepsakuses annavad paljudele noortele silmad ette. Peale kontserti oli meile korraldatud õhtusöök ühes restoranis, kus serveeriti õige mitu käiku head ja paremat ning isehakanud õhtujuht, üks hobusenäoga blond onu ühest eakate koorist, valas kogu saalile omavalmistatud koduveini. Õhtu nael oli minu jaoks meesteansambel, kes laulis (küll mitte mandoliini saatel) üliemotsionaalsete kõrgete nootidega "O sole miot". Ülejäänud loomulikult üürgasid kaasa. Sündinud, ja ühe õhtu tenorid, ma mõtlen.

Teine esimene käik pasta näol "O sole mio" saatel

Musikaalsed malendid Camerino peaväljakul

Jah, selles kooris on vaba ja kosmopoliitset hingamist, mis teeb õhkkonna inspireerivaks. See on üleüldisest Itaalia mentaliteedist väga erinev. Perugia tõesti on minu linn. Üks minu linn.

Koolis olen hetkel vabagraafika osakonnas "lõksus", sest ei tea, millal illustratsioonikursus algab ja kuidas see välja nägema hakkab. Otsustasin tekitada endale mingi raamatulaadse projekti, mis kevadeks valmis saada, selle asemel, et rabeleda erinevatel suvalistel kursustel, lastes end voolul kanda. Aeg surub peale ja teadmised, mis siin aasta jooksul saan, peavad olema võimalikult rakendatavad, väga sihipärased. Esimese kahe nädala tulemus on aga mõned pehmelaki tehnikas tõmmised. Olen veetnud trükikojas rohkem aega, kui terve eelmise aasta jooksul kokku. See kõik on huvitav, meelelahutuslik ja kahtlemata poeetiline... aga. On ikka see "aga", mis närib. See ei ole päris see, mida ma siia tegema tulin. Võib-olla see on lihtsalt tunne. Ma arvan, et ma pean neid tehnikaid tundma üleüldise erialase teadmise mõttes, seega kasutan võimalust, aga laiemas plaanis on see nagu, selle asemel, et maapõuest varandust otsida, kobestada pinnast, või midagi säärast - ja seda olen juba teinud mitu korda erineval moel. Aga see on kõrvaline.

 Vaadates enesele silma ja nähes koguaeg peegeldusi

Mingis mõttes on jälle kogu minu elunägemus nagu trükkimine, trükiplaat ja tõmmis, mis omavahel peeglis, ehk siis täielikult vastandid, aga sümmeetriliselt identsed. Kui ma ei mõista midagi või tunnen vastakaid emotsioone millegi suhtes, siis nähtuse olemuse lahti kodeerides tekib selle suhtes hoopiski omalaadne inspiratsioon. See on ehk üks põhjustest, miks mind tõmbavad kõik vastandid ning miks ma ei suuda kunagi keskenduda ühele, sest ma näen alati selle peegeldust milleski diametraalses. Võib-olla on neid magneti kahte poolust siis vaja?