Accademia di Belle Arti di Macerata! Figo!

Akadeemia fuajee. Ütleme, et seal on sisemine ilu :)

Teisipäeval läksin oma uude kooli, Macerata Kunstiakadeemiasse, kokkusaamisele õppejõududega, nagu esimese kursuse kutsikas. Juba esimene kohtumine oli saatuslik - selleks oli grafica d'arte (vabagraafika) suuna professor Lelario, kes alustas päris algusest... ja ehk lõppu ei jõudnudki. Kuulajateks olid esimese kursuse üliõpilased ja mina. Ma ei kujuta küll ette, mis tundega nad võisid sealt ruumist lahkuda, sest üks põhilisi asju, mida õppejõud korrutas, oli, et neid, kellel on tulevik kunstis, on nende hulgas parimal juhul üks isik, ning realistlikumalt on see osaühik umbes 4 inimest 600-st. Ja kui teatri- ja muusikaülikoolides tehakse kitsam valik, ehk siis, ilmselgelt, tung on palju suurem, siis akadeemiasse võetakse vastu palju inimesi, kellest suur enamus, otsesõnu, visatakse lihtsalt mingi aja(bakalaureuse) pärast minema. Karm argument juba enne esimese akadeemia-aasta algust! Keelitas meid lugema, end mitmekülgselt harima, maailmas toimuvaga kursis olema, ning hurjutas meid selle eest, et lihtsalt magame oma akadeemia-aastad maha. Süütunne juba enne algust! Igatahes, mina pigem muigan selle jutu peale, sest et ka minu maaliaastatel, see tähendab, kui EKA-s maali bakalaureust tegin, oli meie põhiõppejõu Kaido Ole peaaegu iganädalane epistel umbes sama sisuga, ehk mitte nii ähvardav, ent tööle sundiv. Nagu õpetaja muiste, vaikiv kari üliõpilasi ümber, ammulisui kuulamas ning alandlikult noogutamas või piinlikkustundest naeratamas. Mõnel puhul oli sellest tõesti kasu, teisel puhul tõmbusid inimesed koolist üldse eemale. Tema ütles pigem, et need, kes pole selle eriala jaoks loodud, kaovad ise ära ning väljendas kahetsust selle suhtes, Lelario kasutas aga väljendit "viskame ära" (otsetõlkes) :D eks Itaalia konkurents on kordi ja kordi karmim! Pealegi on siin kunstimeelega inimesi võimalik, et palju rohkem. Kunst ja muusika on elementaarsed. Igatahes, mind see lugu väga ei hirmutanud, vaid ainult süvendas minu arusaama, et kunstiga seotud aladel tööd leida on haruharva ette tulev saatuse õnnistus, ning et selleks, et mingile tasemele jõuda, on vaja kõigepealt palju kräppi toota. Milline rõõm, et tänasel päeval ma vähemalt saan ise kiiresti aru, kui ma mingi jamaga hakkama olen saanud. Eksimused ja valesti valitud rajad ka ikkagi viivad mingile maale.

Igatahes, Lelario jutulõng keris end lahti inimese tundlikkusest, haprusest, sisemisest poeesiast ja vajadusest olla haavatav. Ta tahtis meieni tuua kunsti allikat, inimlikku peeglit ning ei rääkinud sõnagi graafikatehnikatest. Pärast küsitlust teemal "Milline oli viimane raamat, mida lugesid?" jõudis ta graafika semantilise tähenduseni. Graafika on jälg, märk, midagi inimesele ainuomast, põhilist. See kas on, või seda ei ole. Kõik põhineb binaarsel süsteemil, nagu arvutidki. Tehtud jälg kirjutab oleviku tulevikku. Inimene saanud inimeseks siis, kui otsustas jätta endast maha märked, leidis olevat vajaliku joonistada end kaljuseintele. Sel hetkel lõi ta enda jaoks tuleviku. Jälg, seletas Lelario, on vahendav element mineviku ja tuleviku vahel. Olevikku sisuliselt ei ole, sest kalkuleeriv mõistus teeb kõike mingi eesmärgiga, eesmärk iseenesest on aga juba käesolevast hetkest loobumine. Siinkohal tuleb appi minu enda interpretatsioon, sest iga detaili ma enam ei mäleta. Aga minu jaoks lõi respekti, et keegi julgeb nii sisulisi asju esimesel päeval rääkida, Tallinnas ma sellega enam harjunud ei ole. Õppejõud kinnitas veel, et üheks käimalükkavaks protsessiks on hingevalu, dolore :D , mis nihutab meid harjumuspäraselt kohalt ning teeb meid jälle nägijaiks. Kummaline, kuidas mugav rutiin tekitab elu, mida pärast võid samahästi mitte mäletada, ja mingit vahet ei ole. Puhas tõde, terav nagu žilett. 

Tutorial :)

Et ma olen graafikat õppinud ainult ühe aasta ja sedagi koolist eemal, tehes omi projekte omaette, ning vältinud estampgraafika tehnikaid, siis pole ma selle tegevuse sisusse enne üldsegi mitte süüvinud. Olles muidugi ka suhteliselt skeptiline n-ö vanamoodsate, aeganõudvate ja ebaökonoomsete, elitaarasete ja kulukate tehnikate suhtes, on see kõik mulle väga uus, seega kulus see sissejuhatus mulle kenasti ära. Graafika niisiis on materjali, trükiplaadi sisse tungimine ja selle struktuuri, seega trükiomaduste muutmine, samal ajal, kui maalimine ja joonistamine on nagu ehitamine, materjali lisamine mistahes pinnale, mis annab kunstnikule tegelikult palju rohkem vabadust. Estampgraafika näib olevat mõeldud keerulistele isiksustele, kes tahavad liigutada midagi ka iseenese sees :)

 Trükikoda 

Loenguruum

Igatahes, tunnid algavad järgmisel nädalal ja mina võtan osa nii illustratsiooni- kui vabagraafika suuna kursustest(kui mulle juba plaadid kätte torgati ja öeldi, et mu käekiri pole illustratsioonilik :D ). Nii et proovin siis ka trükikunsti. Trükised, mida mul õnnestus näha, olid minu nägemuse järgi tehniliselt väga meisterlikult teostatud. Seega olen õiges keskkonnas nendeks katsetusteks. Ometi on siin kõigest sügavtrükivõimalused, ma pole 100% kindel, äkki ka kõrgtrükk, aga kindlasti mitte litograafia. Selles suhtes tervitan Eesti Kunstiakadeemiat! Itaalias saab litograafiat harrastada näiteks Sardiinial :D 

Vabagraafika, prof Lelario aine raames peame muide lugema raamatuid - Italo Calvino "Le città invisibili" (Nähtamatud linnad) ja Barthes "Impero Segni". Mis keeles ma neid küll loen, ei kujuta ette. Peaks kiiremas korras välja mõtlema!!! 

Samuti, kui vähegi saan, võtan graafilise disaini aineid, väga lahe oleks proovida veebidisaini ja õppida kunstiajalugu! Arvan, et ka viimaseks on Macerata professoritel suurepärane tase. Igatahes, ootan kannatamatult tunniplaani. 

Muide, eelpoolmainitud Andrea Lelario veeb: http://www.andrealelario.com