Juba kaheksa tundi on möödas ja enesetunne on siiski paremaks läinud. Ma pole esimest korda selles kohas, kus ma olen, aga minemas olen sinna, mida ma uneski pole näinud. Nimelt siis kuumale, 36-kraadisele paradiisisaarele Vahemeres, Sardiiniale. Oletan, et õhk, päike ja meri toidavad keha ja vaimu paremini, kui nii mõnigi muu võimalik kütus. Aga ega ma veel ei tea, kui Rooma Fiumicino lennujaamas terminali vahetasin ja õue, küll varju, sattusin, siis tulvas vastu kuum ja niiske õhk, midagi kasvuhoonelaadset. See tundus küll esimese hooga mõnus, isegi kui pean kaenlas kandma karvast sügisjopet, mis on minu lahutamatu kaaslane küll igal aastaajal. Ärge nüüd arvake, et ma ka Itaalia suve enda jaoks ohtlikult jahedaks pean. Ma lihtsalt pean siin üle elama ka rõske talve ja sellest olen ma juba hirmulugusid kuulnud. Nii et minu praegused esimesed elamused tulevad ikkagi veel nii-öelda kardinate vahelt, ootustest ja lootustest... ja sõbrannalt Algheros:) kes laeb parasjagu Facebooki üles pilte helesinistest sillerdavatest vetest, kus ma ilmselt juba homme ujun.
Ausalt öeldes ei olnudki nii paha tunnikeste kaupa erinevates lennukites tukkuda, kui öö und üldse ei lubanud ja ega ole terve viimane nädal selle koha pealt helde olnud. Tohutu produktiivsus kulmineerus pakkimisega, millega ma alustasin kella 23 paiku eile õhtul, täna startisin Tabasalust aga juba kell 6.40. Seda udusse varjunud päikest ja värsket, leebet õhku ei tahaks küll unustada. Sellist äraminekutunnet pole ma küll kunagi kogenud, ja võib ju otsida põhjuseid, nagu unetud ööd, põgusad, aga ilusad hüvastijätud, selja taha jäänud Eesti suvi, mis pakatas emotsioonidest... aga tegelikult ma arvan, et asi on selles, et kui teadvustad, et tegid konkreetse ja taganematu otsuse ja lähed ära, siis järsku saad aru, mis see on, millest sa eemale lähed. Mina nüüd tean - see on minu maailma kõige suurepärasem perekond, kelle tuge ja headust on võimatu alahinnata ja kes on mulle, ilusat väljendit kasutades, kullast kallim.
Kuulen kõikjal enda ümber prantsusekeelset vadinat ja tahaks kõigiga eri keeltes kaasa vadistada. Küllap varsti, kui ootesaalidest välja saab.......
No comments:
Post a Comment