Reaalsus

23. veebruaril saab pool aastat päevast, kui maabusin augustikuus Itaalias, 40-kraadises kuumuses, talvejope käsivarrel. Mind tervitas imeväike Alghero lennujaam Sardeenias ja mu armas sõbranna, kes tegi mu esimese sulandumiskatse itaalia ellu palju lihtsamaks. Sardeenia on ülejäänud maast väga erinev, tüüne, eraldatud, iidne. Nädal aega seal imeliste inimeste seltskonnas rahustas mu täielikult maha ja tõotas kaunist Itaalia-aastat.

Mingil hetkel lõpetasin ma blogi kirjutamise ära, sest selle idee minu jaoks oli midagi reisipäevikulaadset. Reis muutus aga tasapisi igapäevaks. Ma ei tunne siin olles, et ma oleks kaugel, ei ole ka enam pidevat avastamistunnet, mis on jällegi omamoodi vastuoluline nauding, kodunemine.

Maceratas kohaneda oli tunduvalt raskem, kui Perugias. Pealtnäha on see tavaline kena Itaalia ülikoolilinn ja midagi erilist ei paista olevat. Õue astudes või kesklinna minnes ei teki mõnusat avarusetunnet, mida ma vajan. Linn on nii väike, pealinnainimese jaoks harjumatu. Ometi on kunstiakadeemia heal tasemel ja peidab endas geniaalseid õppejõude. Minu illustratsiooniprofessor Mauro Evangelista on vapustav ja toetab mind igati ja mulle tundub, et ta teab kõike, mida mul on tarvis teada. Tema suhtumine üliõpilastesse on väga individuaalne, eriti, mis puutub erasmustesse, nagu mina. Põhimõtteliselt laseb ta meil teha meie endi projekte ja aitab nii, kuis saab. Lisaks lõpututele teadmistele illustratsioonist on ta ka graafiline disainer, nii et... ta on entsüklopeedia! Muidugi rahvusvaheliselt kuulus illustraator peale kõige selle :)

Mina olen oma töös saavutanud täiesti uue hingamise, tundub. Ei aja taga mingit ideaali, mis silme ees on liiga kaua olnud. Proovin erinevaid tehnikaid ja püüan teha võimalikult palju käsitsi. Mauro juhendamisel proovisin akvarelli ja avastasin, et mul on isegi olemas kannatlikkus! Lõppeks tundub, et käsi nii ebatäpne ei olegi ja katsetused on olnud väga edukad. Ta veenis mind ka heade materjalide vajalikkuses... heade akvarellide kirkus on ikka hoopis teine, ilma puuvillapaberita akvarelli ei tee ja uute sulgedega joonistamine on mugavam, kui mistahes vildikaga, rääkimata väga naturaalsest ja tundlikust tulemusest.

Kooliprojekti raames, õpetaja juhendamisel arendan koos Farištamoga meie raamatuprojekti "Kummitavad jutud", mille teksti kirjutas Farišta ja illustratsioonid ja kujunduse/küljenduse teen mina. Esimese valminud pildi panen üles siia, siis saate veidi rohkem aimu. Tekst on tõlgitud itaalia keelde, nii et varsti saab nii mõnigi kohalik nende lugudega tuttavaks. Muide, selle projektiga otsime Eestis kirjastajat, nii et kui kellelgi on ideid või kontakte, oleme neist väga huvitatud!

Jaanuaris tegin siinsamas läbi organisatsiooni Fabbrica delle Favole koomiksikursuse Davide Caliga, kes on üle maailma tunnustatud lastekirjanik ja koomiksitegija. Tõlkisin eesti keelde ka ühe intervjuu temaga - http://graphicsbindingtext.blogspot.com/2012/01/davide-cali-lastele-kirjutamise-amet.html
Mõtteliselt ei ole kursus lõppenud, sest ideid on, mis ootavad teostamist. Aga sissejuhatus igatahes on tehtud.
Niisiis on siinne tasane elu pakkunud siiski kasulikke kontakte, palju teadmisi, kindlust ja ka mediteerimist oma töö ja tuleviku teemal. See, mis raamatuid siin välja antakse, on aga fantastiline!!! Mõned näited -

"Metsluiged", illustraator Joanna Concejo

Fabrizio Salei "Rosa buss",

 illustreerinud Maurizio Quarello (õppejõud meie akadeemias)

Üks illustratsiooninäide samast raamatust

Tegelen ka oma keeleoskuse täiendamisega, sest et imeväel ja iseenesest hakkab külge liiga vähe. Võime lugeda vabalt raamatuid võõrkeeles on minu jaoks veel saavutamata eesmärk. Kuigi pean ütlema, et itaalia keeles loen juba ajakirju ja alustasin ilukirjanduse lugemist, kasutan ka sõnaraamatut, aga keele struktuur ja põhiline olemus on minusse imbunud, pean ütlema :) ma ei tea, mida ma siin teeks, kui keelt ei tönkaks... sureks vaimuvaegusse võib-olla. Kõige tähtsam ongi jõuda tasemele, kus hakkab lugedes ja arutledes huvitav, kus keelt ei rakenda ainult praktiliste asjade ajamiseks ja minimaalseks arusaamiseks, vaid kus sellega saab edasi anda midagi enamat. Kus informatsioon, mis on mõeldud kohalikele, jõuab ka sinuni. Keel on imeline asi ja uue keele õppimine täiesti eriline tunne. Avastasin, et vana hea range metoodika sõnade õppimisel ja detailide püüda mõistmine viivad sihile, kui seda rakendada järjepidevalt. Mälule mõjub ka ilmselt hästi. Eile öösel youtube'ist keeleõppespetsialistide/entusiastide videoloenguid kuulates leidsin ühe lehekülje http://thepolyglotdream.com/, kus üks itaallane nimega Luca arutleb ja õpetab läbi oma kogemuste, kuidas ületada see piir, kus sa suudad end ühes võõrkeeles väljendada, aga räägid selgelt kohmakalt ja ei suuda mõtet nüanssides edasi anda. Minul näiteks ei ole motivatsiooni oma inglise keelt nii heaks arendada ja tean, et ilma omapoolse pingutuseta ma sinna ei jõua ka. Ja olukord ei nõua ka, sest ma saan sellest piisavalt hästi aru, ilma et oleks seda eriti aktiivselt õppinud... selles mõttes on Itaalia keele õppimine olnud minu jaoks täiesti eriline kogemus, et ma olen olnud üpris sihikindel ja motivatsioon on koguaeg laes olnud. Pealegi on see protsess olnud kordades kiirem, kui ühegi teise keele puhul - alustasin sellega vähem, kui kaks ja pool aastat tagasi. Samas olen ma ikkagi suhteliselt aeglane, sest siin on inimesi, kes tulid Itaaliasse septembris ja minimaalse keeleoskusega, kuid praegu räägivad hästi ja praktiliselt kõigest. Võin ju süüdistada oma emakeelt, mis ei kuulu isegi indoeuroopa keelte perekonda....

Aga elu on ilus ilma mööndusteta ja Perugia tervitab mind ikka ja jälle ning pakub südantsoojendavaid hetki! Ootame peatset Itaalia kevadet, kuuma päikest ja soojemat tuba...